Tantsupidu Sceaux's

Honoré de Balzac


TANTSUPIDU SCEAUX’S

Henri de Balzacile,

tema vend

Honoré



Krahv de Fontaine, ühe Poitou’st pärineva vana perekonna pea, oli taibukalt ja vahvalt teeninud Bourbone vandeelaste sõjas vabariigi vastu. Kui ta oli õnnelikult pääsenud kõikidest ohtudest, mis sel kaasaegse ajaloo tormisel epohhil ähvardasid rojalistide juhte, armastas ta naljatades öelda:

«Ma olen üks neid, kes lasksid end tappa trooni astmeil!»

Selles naljas oli omajagu tõtt inimese kohta, kes Nelja Tee verises lahingus oli haavatuna jäetud langenute hulka. Ehkki see truu vandeelane oli konfiskeerimiste tõttu laostunud, keeldus ta järjekindlalt vastu võtmast tulutoovaid ametikohti, mida talle pakkus keiser Napoleon. Ta jäi truuks oma aristokraatseile põhimõtteile ja pidas pimesi kinni vanadest traditsioonidest ka siis, kui saabus aeg elukaaslast valida. Hoolimata sellest, et teda püüdis üks rikas revolutsiooniaegne tõusik, kes oleks maksnud kallist hinda soovitud abielu eest, naitus krahv preili de Kergarouëtiga, kes oli küll kaasavarata, kuid kuulus ühte Bretagne’i vanimasse perekonda.

Kui saabus restauratsioon, oli härra de Fontaine koormatud suure perekonnaga. Ehkki suuremeelse aadliku pähe ei mahtunud mõte kuningliku soosingu taotlemisest, andis ta oma naise soovile siiski järele, lahkus oma mõisast, mille kehvast sissetulekust vaevalt piisas tarvidusteks, ja asus Pariisi. Kurvastatud sellest aplusest, millega ta endised kaaslased pidasid jahti konstitutsioonilise valitsuse kohtadele ja aukraadidele, tahtis ta juba oma mõisa tagasi pöörduda, kui äkki sai ametliku kirja, milles keegi küllalt tuntud ekstsellents teatas talle ta nimetamisest kindralmajoriks määruse põhjal, mis lubas katoliikliku armee ohvitseridele arvestada tegevteenistusena Louis XVIII esimesi kahtkümmend fiktiivset valitsemisaastat. Mõni päev hiljem sai vandeelane jällegi ilma igasuguse omapoolse taotluseta, lihtsalt ameti poolest, Auleegioni risti ja Saint-Louis’ ordeni. Kõigutatud oma otsuses üksteisele järgnevate kuninglike armuavalduste tõttu, mida ta arvas võlgnevat monarhi tänulikkusele, ei rahuldunud ta enam sellega, et viis oma perekonna, nagu ta seda pieteetlikult igal pühapäeval oli teinud, Tuileries’ palee Marssalite saali, kus nad jälgisid kuningliku perekonna pidulikku rongkäiku kabelisse ja hüüdsid: «Elagu kuningas!» – ei, nüüd hakkas ta taotlema isikliku audientsi au. See audients ei lasknud end kuigi kaua oodata, kuid ei pakkunud midagi erilist. Kuninglik salong oli tulvil vanu õukondlasi, kelle puuderdatud pead ülalt vaadatuna meenutasid lumevaipa. Siin kohtas krahv de Fontaine oma võitluskaaslasi, kes suhtusid temasse veidi külmalt; kuninglikud printsid näisid talle aga jumalikena, nagu ta vaimustatult tähendas, kui üks neist käskijatest ja pealegi kõige armastusväärsem, kellest krahv arvas, et ta teda vaid nimepidi tunneb, tuli ta kätt suruma ja nimetas teda kõige puhtakujulisemaks vandeelaseks. Hoolimata sellisest lugupidamisest ei tulnud ühelegi kuninglikust soost isikule meelde küsida, kui suured olid ta kaotused või kui palju raha ta oli suuremeelselt ohverdanud katoliiklikule armeele. Ta märkas, ehkki veidi hilja, et oli sõdinud omal kulul.

Õhtu lõpupoole julges ta parajal silmapilgul teha vaimuka märkuse oma viletsa varandusliku seisukorra kohta, mis oli samasugune nagu paljudel teistelgi aadlikel. Majesteet suvatses südamlikult naerda – iga sõna, mis oli kuidagi teravmeelne, meeldis talle; ent majesteet vastas ühe sellise kuningliku naljatusega, mille lahkust tuleb rohkem karta kui mõnd vihast noomitust. Üks kuninga lähedasemaid usaldusmehi astus kiiresti rahaahne vandeelase juurde ja andis talle peenelt ning viisakalt mõista, et veel pole saabunud aeg arvete esitamiseks kõrgele käskijale: momendil olid arutamisel palju vanemad pretensioonid, mis kahtlemata kuulusid revolutsiooni ajalukku. Krahv väljus ettevaatlikult nimekate isikute hulgast, kes aupakliku poolringina ümbritsesid kõrget perekonda; vabastanud vaevaga oma mõõga õukondlaste kidurate jalgade vahelt, kuhu see oli takerdunud, läbis krahv jalgsi Tuileries’ palee õue, et jõuda oma üürisõidukini, mille ta oli jätnud kaldapealsele. Olles kangekaelse vaimuga, nagu seda on põlisaadlikud, kelles mälestus Liigast ja Barrikaadidest pole veel kustunud, hakkas krahv, kui ta oli sõidukisse istunud, kõva häälega ja kartmata end kompromiteerida laitma õukonnas toimunud muudatusi.

«Vanasti,» rääkis ta endamisi, «võis igaüks vabalt kõnelda kuningale oma pisimuredest, aadlikud võisid millal tahes paluda kuninglikku lahkust ja raha, tänapäeval aga ei saa skandaalita tagasi isegi neid summasid, mis on kulutatud kuninga teenistuses olles. Tuhat ja tuline! Saint-Louis’ orden ja kindralmajori aukraad ei vääri kokku kolmesada tuhat liivrit, mis ma täielikult kulutasin kuninga huvides. Tahan veel kord kõnelda kuningaga silm silma vastu, ja nimelt tema isiklikus kabinetis.»

See stseen jahutas härra de Fontaine’i indu seda enam, et kõik ta palved audientsi suhtes jäid pidevalt rahuldamata. Ta nägi muide, kuidas impeeriumiaegsed tõusikud said nii mõnedki kõrged kohad, mis endise monarhia ajal reserveeriti parimale põlisaadlile.

«Kõik on kadunud,» ütles ta ühel hommikul. «Tõesti, kuningas on ja jääb revolutsionääriks. Kui ei oleks tema kõrgestisündinud venda, kes ei tunne kõrvalekaldumisi ja oskab oma truid teenreid lohutada, siis ei oskaks ma tõesti öelda, kelle kätte satub kord Prantsuse troon, kui see režiim edasi kestab. Too neetud konstitutsiooniline süsteem on kõige halvem valitsemisviis ja ei sobi üldse Prantsusmaale. Louis XVIII ja härra Beugnot rikkusid meil Saint-Ouenis kõik ära.»

Viimase lootuse kaotanud krahv tahtis juba suuremeelselt igasugusest kahjutasunõudmisest loobuda ja oma mõisa tagasi pöörduda. Ent sel hetkel teatasid kahekümnenda märtsi sündmused uuest tormist, mis ähvardas hävitada seadusliku kuninga ühes ta kaitsjatega. Krahv oli üks neid suuremeelseid inimesi, kes teenijatki ei söanda halva ilmaga tänavale kihutada, ja seepärast pantis ta oma mõisa ning järgnes põgenevale monarhile, teadmata, kas see osavõtt emigratsioonist osutub talle kasulikumaks kui ta senine truudus; kuid nähes, et maapaokaaslased olid suuremas lugupidamises kui need uljad mehed, kes kunagi olid, relv käes, protesteerinud vabariigi sisseseadmise vastu, lootis krahv siiski, et sellest välismaareisist lööb ta rohkem profiiti kui aktiivsest ja ohtlikust teenistusest sisemaal. Need vana õukondlase kaalutlused ei osutunud seekord asjatuks spekulatsiooniks, mis paberil tõotab uhkeid tulemusi, tegelikult aga laostab. Nagu ütles üks meie vaimukamaid ja osavamaid diplomaate, oli krahv üks neist viiesajast ustavast teenrist, kes jagasid õukonna maapaoraskusi Gentis, ja osutus üheks neist viiekümne tuhandest, kes sealt tagasi tulid. Selle lühikese interregnumi ajal oli härra de Fontaine’il õnn olla Louis XVIII käsutuses, ja mitmel puhul oli kuningal võimalus veenduda selle õukondlase suures poliitilises aususes ja siiras ustavuses.

Ühel õhtul, kui kuningal polnud midagi paremat teha, meenus talle üks neid teravmeelsusi, mida ta veel Tuilerie’s oli kuulnud härra de Fontaine’ilt. Vana vandeelane ei jätnud soodsat momenti kasutamata ja jutustas kuningale naljatoonis kogu oma eluloo, nii et monarhile, kes midagi ei unustanud, võis see parajal silmapilgul meenuda. Kõrgestisündinud literaadile hakkas silma, et mõned märgukirjad, mille koostamine oli usaldatud sellele tagasihoidlikule aadlikule, paistsid silma oma elegantse stiili poolest. See väike teene jättis härra de Fontaine’i kuninga mällu kui ühe tema trooni ustavama teenri. Kuninga teistkordsel tagasitulekul sai krahv erakordseks emissariks ja hakkas departemangudes ringi sõitma, et mässutõstjate üle suveräänselt kohut mõista; ent härra de Fontaine kasutas oma julma võimu mõõdukalt. Kohe pärast seda, kui see ajutine kohtumõistmine oli lõppenud, pääses ülemkohtunik Riiginõukogusse, sai deputaadiks, kõneles harva, kuulas rohkem pealt ja muutis mitmeti oma arvamusi. Mõningad Louis XVIII biograafidele tundmatud asjaolud tegid härra de Fontaine’i kuningale nii lähedaseks, et ühel päeval, kui krahv sisse astus, kõnetas teda sarkastiline monarh järgmiselt:

«Sõber Fontaine, ma ei mõtlekski teid peadirektoriks või ministriks nimetada! Ei teid ega mind, kui oleksime ametnikud, ei peetaks meie vaadete pärast kohal. Konstitutsioonilisel valitsemisviisil on see hea omadus, et ta võtab meilt vaeva isiklikult vallandada riigisekretäre, nagu me seda varem tegime. Meie nõukogu on tõeline võõrastemaja, kuhu avalik arvamus saadab meile kummalisi reisijaid; ent lõpuks me oskame oma truid teenreid ikkagi veel soojadele kohtadele paigutada.»

Sellele pilklikule sissejuhatusele järgnes käskkiri, mis määras härra de Fontaine’i kuninga isiklike valduste administraatoriks. Tänu hoolsale tähelepanule, millega krahv alati kuulas oma kuningliku sõbra sarkasme, oli tema nimi iga kord majesteedi suus, kui oli tarvis luua mõnd komisjoni, mille liikmed said rikkalikku tasu. Krahvil oli küllalt taipu, et vaikida kuninga austavast poolehoiust, mida ta oskas säilitada: ta lõbustas kuningat, jutustades talle omavahelises sundimatus kõneluses, mida Louis XVIII armastas samal määral nagu meeldivalt koostatud kirjugi, igasuguseid poliitilisi anekdoote ja – kui nii võiks väljenduda – diplomaatilist ning parlamentlikku klatši, mida tollal oli väga palju. On teada, et kuningat lõbustasid väga kõik pisiasjad, mis olid seoses «valitsemisasjandusega», nagu kõrgestisündinud naljahammas armastas väljenduda. Tänu krahv de Fontaine’i arukusele, mõistusele ja osavusele õnnestus tema arvuka perekonna igal liikmel, olgu see nii noor kui tahes, end siidiussina kinni imeda riikliku eelarve lehtede külge, nagu krahv naljatades oma käskijale seletas. Nii sai kõige vanem krahvi poegadest kuninga lahkuse tõttu eluaegse kõrge koha magistratuuris. Teine poeg, enne restauratsiooni lihtne kapten, sai kohe pärast Gentist tagasitulekut leegionikomandöriks; siis, 1815. aasta segaduste tõttu, kui määrustest kinni ei peetud, läks ta üle kuninglikku kaardiväkke, sealt ihukaitseväkke, hiljem tagasi jalaväkke, kust ta pärast Trocadero lahingut kindralleitnandina kaardiväkke üle toodi. Viimane poeg määrati allprefektiks, sai aga varsti riiginõukogu referendiks ja ühe Pariisi linna kogukondliku asutuse direktoriks; nii võis ta igasugustest seadusandlikest tormidest eemale jääda. Neid avalikkusele tundmatuid lahkusi, mis olid niisama salajased nagu kuninga poolehoid krahvile endale, sadas tasapisi edasi. Ehkki isal ja kolmel pojal oli igaühel küllalt sinekuure, mis andsid umbes niisama kõrget sissetulekut nagu riikliku peadirektori koht, ei äratanud nende poliitiline karjäär kelleski kadedust. Neil aegadel, mil konstitutsioonilist korda alles rajati, ei olnud paljudel inimestel õiget ettekujutust riikliku eelarve mõnedest tumedatest kohtadest, kust osavad favoriidid oskasid leida hüvitust kaotatud kiriklike sissetulekute arvel. Kõrgestisündinud krahv de Fontaine, kes alles hiljuti oli uhkustanud, et ta pole lugenud konstitutsioonilist hartat, ja kes oli vihastanud õukondlaste apluse üle, ruttas nüüd oma kuninglikule käskijale näitama, et temagi on hästi tuttav konstitutsioonilise korra vaimu ja ressurssidega. Ent hoolimata oma kolme poja kindlustatud karjäärist, hoolimata suurest rahalisest tulust, mida andis nelja koha pidamine, oli härra de Fontaine siiski liiga arvuka perekonnaga koormatud, et kiiresti ja kerge vaevaga suurt varandust taastada. Ta kolm poega olid kindlustatud heade tuleviku-väljavaadete, kuningliku poolehoiu ja isiklike annetega; ent krahvil oli veel kolm tütart ja ta kartis kuritarvitada kuninga lahkust. Ta kavatses esialgu rääkida ainult ühest neitsist, kes kiirustas oma lambi süütamisega. Kuningas oli liiga hea maitsega inimene, et oma heategevust pooleli jätta. Krahvi vanema tütre abielu ülemmaksunõudja Planat de Baudry’ga teostus paari kuningliku sõna mõjul, mis ei maksnud midagi, kuid väärisid miljoneid. Ühel õhtul, kui kuningas oli halvas tujus, suvatses ta naeratada, kuuldes veel teise preili de Fontaine’i olemasolust, kelle ta pani mehele rikkale ja väga andekale noorele kohtunikule, kes, tõsi küll, oli kodanliku päritoluga, kuid kuningas annetas talle parunitiitli. Kui krahv järgmisel aastal julges mainida oma kolmandat tütart, preili Emilie de Fontaine’i, vastas kuningas oma kõrge terava häälega: «Amicus Plato, sed magis amica Natio

Mõni päev hiljem kostitas kuningas oma «sõpra Fontaine’i» neljarealise süütu värsiga, mida ta nimetas epigrammiks ja milles ta heitis nalja sõbra kolme tütre üle, kes kolmikuina nii õnnelikult olid ilmale tulnud. Kui uskuda kroonikat, siis kuningas oli ehitanud oma sõnademängu jumala kolmainsusele.

«Kas kuningas ei suvatseks oma epigrammi muuta epitalaamioniks?» ütles krahv, püüdes monarhi tujust kasu saada.

«Kuigi ma näen siin riimi, ei näe ma ometi mingit mõtet,» vastas kuningas kalgilt, sest talle ei meeldinud too süütu nali tema värsi kohta.

Alates sellest päevast kaotas kuninga suhtumine härra de Fontaine’isse palju oma sõbralikkusest. Kuningad armastavad vasturääkimist vähem kui me arvame.

Nagu kõik viimased lapsed perekonnas, nii oli ka Emilie de Fontaine selleks Benjaminiks, keda kõik hellitasid. Kuninga jahenemine põhjustas krahvile seda rohkem muret, et ta armsaima tütre mehelepanek kujunes väga raskeks ülesandeks. Selleks, et taibata kõiki esilekerkinud takistusi, peame tungima uhkesse üksikelamusse, kus kuninga administraator elas kroonu kulul. Emilie lapsepõlv oli möödunud de Fontaine’ide mõisas, kus ta nautis seda jõukust, millest piisab nooruse esimesteks rõõmudeks; ta vähimadki soovid olid seaduseks ta õdedele, vendadele, emale ja isegi isale. Kõik sugulased armastasid teda hullupööra. Jõudnud teadlikku ikka just sel ajajärgul, kus ta perekond ujus õnnes ja külluses, näis talle elu üha kestva naudinguna. Pariisi luksus tundus talle niisama loomulikuna nagu lillede ja puuvilja ohtrus maal, nagu nurmede lopsakus, mis oli loonud ta esimeste eluaastate õnne. Nagu talle lapsepõlveski ei tehtud takistusi ta tujukate soovide läbiviimisel, nii ei leidnud ta vastuseismist ka oma viieteistkümnendal eluaastal, kui ta sööstis seltskondliku elu keerisesse. Harjudes üha rohkem rikkuse mõnudega, said talle rafineeritud tualetid, elegantsed kullatud salongid ja uhked sõidukid niisama vajalikuks nagu siirad ja võltsid meelitused, nagu õukonna pidustused ja tühised sekeldused. Nagu enamik hellitatud lapsi, nii türanniseeris temagi neid, kes teda armastasid, ja hoidis oma võlud ükskõiksete jaoks. Ta pahed kasvasid ühes temaga, ja vanemad said peagi maitsta oma hukatusliku kasvatuse kibedat vilja. Üheksateistkümne aastasena ei olnud Emilie de Fontaine veel suvatsenud teha valikut nende arvukate noormeeste hulgast, keda härra de Fontaine kavala tagamõttega oma pidustustelke kokku kuhjas. Ehkki Emilie oli alles noor, lubas ta endale seltskonnas nii vabalt mõtteid väljendada, nagu see naisel üldse on võimalik. Tal ei olnud sõpru, nagu pole neid kuningatel, ja kõikjal oli ta austamise objektiks – asjaolu, millele parimadki iseloomud pole suutnud vastu panna, rääkimata Emilie de Fontaine’ist. Ükski mees, isegi rauk, ei suutnud vastu rääkida neiule, kelle ainus pilk oli võimeline süütama armastust kõige külmemas südames. Saanud hoolikama kasvatuse kui ta õed, oskas Emilie de Fontaine üsna hästi maalida, rääkis itaalia ja inglise keelt, mängis hoogsalt klaverit; ta hääl, mida olid koolitanud parimad lauluõpetajad, omas meeldivat kõla, mis andis ta laulule vastupandamatu veetluse. Kuna Emilie oli vaimukas ja ohtralt lugenud igasugust kirjandust, siis tema kohta oleks võinud öelda Mascarille’ sõnadega, et suursugused inimesed teavad juba kõik, kui nad ilmale tulevad. Emilie de Fontaine vestles ühesuguse kergusega nii itaalia kui flaami maalikunstist, nii keskajast kui renessansist; ta kritiseeris ilma valikuta uusi ja vanu raamatuid, ta oskas halastamatult, kuid võluva vaimukusega iga teose puudused esile tuua. Jumaldavad austajad püüdsid ahnelt iga ta lauset, nagu türklased püüavad sultani fetvasid. Nii pimestas ilus neiu pealiskaudseid inimesi; sügavamaid natuure oskas ta oma loomuliku vaistuga ära tunda ja nende juures pani ta mängu nii palju koketsust, nii palju ahvatlevat võlu, et teda ei hakatud eksamineerima. Emilie de Fontaine’i veetleva välimuse all peitus muretu süda, piiritu uhkus oma kõrge päritolu ja ilu üle ning paljudele noortele neidudele omane arvamine, et keegi pole veel tõusnud sellesse kõrgusse, kust ainuüksi võib näha ja hinnata nende hingesuurust. Elades selle tugeva tunde ootel, mis varem või hiljem rüüstab iga naise südame, andus ta kogu oma nooruse tuhinaga ülemäärasele armastusele aristokraatia vastu ja väljendas sügavat põlgust mitteaadlike suhtes. Emilie de Fontaine oli jäme ja kõrk värskete aadlike vastu, ta tegi kõik, mis võis, et ta vanemad püsiksid samal tasemel kui kõige hiilgavamad perekonnad Saint-Germaini eeslinnas.

Sellised tunded ei võinud jääda varju härra de Fontaine’i silme eest; pärast vanemate tütarde abiellumist oli ta juba korduvalt äganud Emilie sarkasmi ja pilgete all. Loogiliselt mõtlevad inimesed arvatavasti imestasid, nähes krahvi vanemat tütart abielluvat ülemmaksunõudjaga, kellel, tõsi küll, oli mitu vana rüütlimõisa, kuid kelle nime ees puudus väike aadlipartikkel «de», mis troonile oli andnud nii palju kaitsjaid; niisama suur oli imestus, kui krahvi teine tütar abiellus kohtunikuga, kes alles äsja oli saanud parunitiitli ja kelle suhtes kõrgem seltskond ei suutnud unustada, et ta isa oli kaubelnud puudega. See silmapaistev muutus vana aadliku vaadetes, ja just hetkel, mil ta oli saanud kuuekümne aastaseks, kus inimesed harva loobuvad oma tõekspidamistest, ei olnud tingitud ainuüksi hukutavast elust selles moodsas Paabelis, kus kõik provintslased lõpuks kaotavad oma kareduse, ei – krahv de Fontaine’i uued poliitilised vaated olid kujunenud kuninga sõpruse ja nõuannete mõjutusel. See filosoofist kuningas tundis lõbu tolle vana vandeelase ümberkasvatamisest, ta istutas temasse vaateid, mida nõudsid XIX sajandi sündmused ja monarhia uuendamine. Louis XVIII tahtis kokku sulatada poliitilised parteid, nagu Napoleon oli kokku sulatanud asjad ja inimesed. Seaduslik kuningas, kes oli ehk niisama tark kui ta võistleja, toimis aga vastupidiselt. Bourbonide viimane esindaja oli niisama usin kolmandale seisusele ja impeeriumi tegelastele meelehead tegema ning vaimulikku seisust tagaplaanile suruma, kui esimene Napoleonidest oli agar olnud aristokraatiat enda poole meelitama ja kirikule rikkaid annetusi tegema. Olles kuninga mõtete ja kavatsuste usaldusmeheks, sai riiginõunikust märkamatult üks mõjukamaid ja targemaid parajusmeelsete juhte, kes rahva huvides palavalt soovis arvamiste ühtumist. Ta kiitis konstitutsioonilise valitsuse kulukaid printsiipe ja aitas kõige oma võimuga poliitilisi vaekausse tasakaalus hoida, nii et kuningas võis Prantsusmaa laevukest julgelt läbi tuulte ja tormide tüürida. Võib-olla hellitas krahv lootust saada kord peeriks, kui juhtub mõni seadusandlik pööre, mille kummalised tagajärjed tollal üllatasid isegi vanu ja kogenud riigimehi. Härra de Fontaine’il oli kindel põhimõte: ta ei tunnistanud Prantsusmaal ühtegi ülemkihti peale peeride, kelle perekonnad olid ainsad, kes kasutasid eesõigusi.

«Aadel ilma eesõigusteta,» ütles ta, «on sama mis vars ilma kirveta.»

Krahv de Fontaine hoidus kõrvale nii Lafayette’i kui La Bourdonnaye parteist, püüdes innukalt saavutada üldist kokkulepet, millest Prantsusmaale pidi võrsuma uus ajastu ja hiilgav tulevik. Ta püüdis veenda perekondi, kes tema salongi külastasid, ja neid, keda ta ise külastas, et tulevikus ei paku sõjaväeline ja administratiivne karjäär enam suuri võimalusi. Ta soovitas emadele suunata oma lapsi iseseisvatele elukutsetele ja tööstuse alale, andes neile mõista, et sõjaväelised auastmed ja kõrged administratiivsed kohad lähevad lõppude lõpuks konstitutsioonilises korras nimekate peeride nooremate võsude kätte. Nagu krahv arvas, oli rahvas endale riigivalitsemises küllalt tähtsa osa kätte võitnud, sest tal oli oma valitav koda, tal olid esindajad kohtu- ja rahandusasutustes, mis, nagu teada, on olnud ja jäävad edaspidigi kolmanda seisuse väljapaistvate isikute pärisosaks. De Fontaine’ide perekonnapea uued ideed ja neist tingitud kasulikud abielud, mis ta korraldas oma kahele vanemale tütrele, leidsid ta koduste poolt tugevat vastuseisu. Krahvinna de Fontaine jäi truuks oma vanadele traditsioonidele, mida ei võinudki reeta naine, kes ema poolt põlvnes Rohanidest. Ehkki ta algul protesteeris selle õnne ja rikkuse vastu, mis ta kaht vanemat tütart ootas, andis ta lõpuks siiski järele ja just neil salajastel nõupidamistel, mis toimuvad abikaasade vahel õhtuti, kui nende pead puhkavad ühisel padjal. Härra de Fontaine tõendas oma naisele täpsete arvutuste najal, et elu Pariisis, esinduskohustused, hiilgav eluviis, mis oli kahjutasuks kõikide Vendée kolkas kannatatud raskuste eest, ja kulutused poegadele – see kõik neelavat suurema osa nende eelarvelisest sissetulekust. Tuli taevase õnnistusena võtta juhust, mis neil võimaldas oma tütreid nii rikkalt mehele panna. Eks oota neid lapsi tulevikus oma kuuskümmend, kaheksakümmend või isegi sada tuhat franki rendist. Sellised kasulikud abiellumisvõimalused ei oodanud kaasavaratuid mitte iga päev. Lõpuks oli aeg hakata koguma kapitali, et suurendada de Fontaine’ide maaomandeid ja taastada perekonna endine varandus. Krahvinna alistus nii veenvatele argumentidele, nagu seda iga ema oleks teinud tema asemel ja vahest ehk veelgi suurema lahkusega; kuid ta nõudis, et vähemalt tema tütar Emilie saaks mehe, kes rahuldaks seda uhkust, mida ta ise oli õnnetuseks kasvatanud oma tütre noores südames.

Nii juhtuski, et sündmused, mis perekonnas tavaliselt levitavad rõõmu, tõid sinna lahkhelide haputaignat. Ülemmaksunõuandja ja noor kohtunik langesid varsti külma ning viisaka eemaletõrjumise ohvriks ja kannatasid selle range etiketi all, mille krahvinna ja ta tütar Emilie olid majas maksma pannud. Varsti avanes neil kahel kodusel türannil veelgi laiem võimalus oma etiketti harrastada: kindralleitnant abiellus preili Mongenod’ga, rikka pankuri tütrega; kohtueesistuja naitus arukalt ühe preiliga, kelle isa, kahe- või kolmekordne miljonär, oli kaubelnud soolaga; ka kolmas vend jäi ustavaks materiaalsetete kaalutlustele ja abiellus preili Grossetête’iga, Bourges’i linna ülemmaksunõudja ainsa tütrega. Kolm vennanaist ja kaks õemeest leidsid kõrgemates poliitilistes ringkondades viibimisest ja Saint-Germaini eeslinna salongide külastamisest nii palju võlu ja isiklikku kasu, et nad omavahel kokku leppisid ja uhke Emilie ümber väikese õukonna moodustasid. See kasuahnusel ja uhkusel põhinev pakt ei olnud siiski küllalt tugev ja noor valitsejanna tekitas oma riigikeses sageli revolutsioone. Toimusid stseenid, mis küll ei rikkunud head tooni, kuid mis hoidsid selle vägeva perekonna liikmeid omavahel teravas vahekorras; see ei seganud küll tunduvalt välist sõbralikkust, kuid arenes mõnikord sisemiselt väga halastamatuks tundeks. Näiteks kindralleitnandi naine, saanud paruniprouaks, uskus end olevat niisama suursuguse nagu mõni Kergarouët, ja leidis, et sada tuhat franki rendist annavad talle õiguse olla niisama ninakas nagu ta meheõde Emilie, kellele ta vahel irooniliselt soovis head abiellumist, mainides seejuures, et selle ja selle Prantsusmaa peeri tütar on läinud mehele sellele ja sellele härrale, kel pole ühtegi tiitlit. Vikont de Fontaine’i naisele tegi suurt lõbu, kui tal õnnestus oma maitsekate ja kallite tualettide, oma korterisisustuse ja oma sõidukitega Emilie’d üle trumbata. Pilkav muie, millega vennanaised ja õemehed mõnikord Emilie uhket kelkimist kuulasid, kutsus viimases esile raevu, mida ta vaevalt suutis vaigistada pilkerahega. Kui perekonnapea märkas, et kuninga salajane ning kõikuv sõprus tema vastu hakkab jahenema, oli ta seda rohkem mures, sest ta lemmiktütar, keda õdede pilkamine oli marru ajanud, ei olnud veel kunagi nii kõrgele püüdnud.

Keset neid asjaolusid ja just hetkel, mil eelmainitud väike kodune võitlus oli muutunud väga teravaks, tabas kuningat, kes jälle oli hakanud härra de Fontaine’i soosima, see raske haigus, millesse ta hiljem suri. Suur poliitikamees, kes nii hästi oma laevukest läbi tormide oli juhtinud, väsis lõpuks siiski. Kuna krahv de Fontaine’il polnud mingit kindlust oma tulevase soosingu suhtes, tegi ta suuri jõupingutusi, et oma viimase tütre ümber koguda abiellumisealiste kavaleride paremik. Need, kes on püüdnud lahendada seda rasket probleemi, mida esitab uhke ja isemeelse tütre mehelepanek, saavad ehk vaese krahvi piinadest aru. Kui ta viimane üritus oleks lõppenud ta lemmiktütre kasuks, oleks see väärikalt krooninud toda karjääri; mida krahv oli alustanud Pariisis juba kümme aastat tagasi. See viis, kuidas härra de Fontaine’i perekond tungis igasse ministeeriumi ja kõikjalt palka võttis, meenutas Austria keisrikoda, kes oma abieludega ähvardab vallutada kogu Euroopa. Vana vandeelane ei kaotanud julgust ja otsis oma Emilie’le üha uusi kosilasi, sest tütre õnn oli tal väga südamel; ent polnud midagi naljakamat sellest, kuidas ninakas neiu langetas oma otsuseid ja hindas oma austajate teeneid. Oleks võinud mõelda, et Emilie on üks printsesse muinasjutust «Tuhat üks päeva», küllalt rikas ja küllalt ilus, et endale valida ilusaima printsi kogu maailmas; ta vastuväited olid veidrad ja naljakad: ühel olid sääred liiga paksud või põlved kõverad, teine oli lühinägelik, kolmas kandis labast nime Durand, neljas lonkas, peaaegu kõik olid liiga paksud. Pärast paari-kolme kosilase tagasilükkamist oli Emilie veel elavam, veel võluvam, veel lõbusam kui enne; ta sööstis talvistele pidustustele ning tantsis ballidel, kus ta teravalt uuris moodiläinud kuulsusi, laskis endale lõbu pärast ettepanekuid teha ja lükkas need kõik tagasi.

Loodus oli teda rikkalikult varustanud iluga, mida ta vajas oma Célimène’i osas. Emilie de Fontaine oli kasvult pikk ja sihvakas, ta kõnnak oli aukartust äratav või ülemeelik, nii kuidas ta ise soovis. Ta pisut pikk kael võimaldas tal võtta põlastavaid ja kõrke poose. Tal oli varuks rikkalik repertuaar igasuguseid peahoide ja naiselikke liigutusi, mis ta märkustele või naeratustele kas julma või meeldiva iseloomu andsid. Kaunid mustad juuksed, tihedad ja tugevasti kaares kulmud andsid ta näole uhke ilme; edevus ja peegel olid teda õpetanud oma näoilmet kas süngestama või pehmendama, muutma pilku kas liikumatuks või õrnaks, sulgema huuli või kõverdama neid kergelt, olema jäine või naeratama võluvalt. Kui Emilie’l tekkis soov mõnd südant vallutada, ei puudunud ta selgel häälel meloodilisus; ent ta võis sellele anda metalset teravust, kui soovis mõnel pealetükkival kavaleril suud sulgeda. Ta piimvalge nägu ja alabasterlik otsaesine meenutasid järve selget veepinda, mida iga tuuleõhk paneb virvendama ja mis vaikuse saabudes uuesti säravaks muutub. Noormehed, kes olid saanud ta põlguse osaliseks, süüdistasid teda mõnigi kord teesklemises, kuid Emilie oskas end puhtaks pesta, äratades laimajates soovi temale meeldida ja alistades nad kõik oma tujukale koketeriile. Moes olevate noorte neidude hulgast ei osanud keegi mõne kuulsuse tervitusele nõnda upsakalt vastata või tarvitada seda solvavat viisakust, mis üheväärsed inimesed surub meist astme võrra alamale, ja olla häbematu kõigi nende vastu, kes püüdsid temaga sammu pidada. Kõikjal, kus ta viibis, nägi ta komplimentides austusavaldusi, ja olles külas kas või printsessi juures, oskas ta oma majesteetliku välimuse ja käitumisega isegi tugitooli, milles ta istus, kuninglikuks trooniks muuta.

Härra de Fontaine avastas liiga hilja, et ta lemmiktütre kasvatus oli kogu perekonna hellitustega lõplikult rikutud. Imetlus, mida suurilma seltskond algul osutab mõnele noorele neiule, kuid mille eest ta hiljem kätte tasub, oli veelgi rohkem suurendanud Emilie uhkust ja eneseusaldust. Üldine austamine oli arendanud ta egoismi, nii loomulikku hellitatud laste juures, kes nagu kuningadki kasutavad oma lõbuks kõike, mis neile ette juhtub. Nooruse veetlevus ja loomulike annete võlu varjasid seni veel kõikide eest ta pahesid, mis on eriti jõledad naise juures, kes võib meeldida ainult oma truuduse ja ennastsalgavusega; ent hea isa silmale ei jää miski tähelepanematuks: härra de Fontaine tegi sageli katseid selgitada oma tütrele eluraamatu mõistatuslikke lehekülgi. Asjata vaev! Liiga sageli tuli tal ägada oma tütre tujuka sõnakuulmatuse ja iroonilise ninatarkuse all, et jääda püsima nii raske ülesande juurde, nagu seda oli tolle rikutud iseloomu parandamine. Krahv rahuldus sellega, et andis aeg-ajalt õrna ja hoolitsevat isalikku nõu, kuid pidi kurvastusega nägema, et ta soojad sõnad põrkasid tütre südamest nagu marmorilt tagasi. Isade silmad avanevad tavaliselt hilja, ja krahv vajas mitmeid katsumusi, enne kui märkas, millise üleoleva armulikkusega suvatses tütar talle kinkida mõne harva kallistuse. Emilie oli otsekui väike laps, kes näib ütlevat emale: «Suudle mind kiiremini, ma tahan mängima minna!» Üldiselt leidus preili de Fontaine’il vanemate jaoks väga vähe õrnust. Seevastu ilmutas ta sageli äkilist tujukust, mida nii raske on seletada noorte neidude juures; ta eraldus siis oma tuppa ja näitas end kodustele harva. Emilie kurtis, et peab isa ja ema südant liiga paljudega jagama, ta muutus armukadedaks kõikide, isegi vendade ning õdede vastu. Ja siis, kui ta oli näinud palju vaeva, et muuta oma ümbrus kõrbeks, hakkas too kummaline tüdruk süüdistama kogu maailma oma kunstliku üksilduse, oma vabatahtlike kannatuste pärast. Relvastatud vaid oma kahekümne eluaasta kogemustega, needis Emilie saatust, kuna ta ei teadnud, et õnne peamine allikas peitub meis endis ja seda ei maksa otsida ümbritsevast elust. Ta oleks põgenenud kas või maailma otsa, et vältida sellist abielu, nagu oli ta õdedel, ja ometi tundis ta südames hirmsat kadedust, nähes, et õed on abielus, et nad on rikkad ja õnnelikud. Emilie ema, kes samuti nagu krahv kannatas oma tütre käitumise pärast, kaldus mõnikord uskuma, et tüdrukus peitub terake hullumeelsust. Ometi oli see harilikust teest kõrvalekaldumine kergesti seletatav: midagi pole tavalisemat kui salajane kõrkus, mis tekib noorte neidude südames, kes päritolult kuuluvad seltskonna kõrgemasse kihti ja kellele loodus on kinkinud haruldase ilu. Nad on enamikus veendunud, et nende neljakümne- või viiekümneaastased emad ei suuda enam kaasa tunda nende noorele hingele või mõista nende unistavaid tundeid. Nad arvavad, et suurem osa emasid kadestab tütreid ja püüab neid riietada oma maitse järgi, muidugi selleks, et neid teadlikult varjutada või neilt nende edu röövida. Sellest on sageli tingitud salajased pisarad või tumm viha ema oletatava türannia vastu. Lisaks nendele kurvastustele, mis muutuvad reaalseiks, ehkki põhinevad väljamõeldud alusel, on neidudel maania luua endale fantastilised eluülesanded ja koostada hiilgav horoskoop; nende nõiakunst püüab nende unistused tegelikkuseks muuta, oma pikkade mõtiskelude ajal tõotavad nad salaja, et kingivad südame ja käe vaid sellele, kellel on ühed või teised eelised; nad loovad oma kujutluses tüübi, kellega nende tulevane tingimata peab sarnanema. Ent pärast elukogemusi ja aastatega omandatud tõsiseid mõtteid, pärast tutvumist maailmaga ja selle proosalise argipäevaga ning lõpuks, pärast hulgalisi kurbi kogemusi, hakkavad väljamõeldud ideaali kaunid värvid tuhmuma; äkki, ühel heal päeval, leiavad need noored neiud end keset voogavaid elulaineid ja imestavad, et nad siiski on õnnelikud, kuigi nende fantastilised unistused abielust ei täitunud. Järgides sellist seadust oli preili Emilie de Fontaine oma tuisaka tarkusega koostanud terve programmi, millega ta kosilane pidi kohanema, et leida vastuvõttu. Sellest olidki tingitud neiu põlglikkus ja ta sarkasm.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.