А Б В Г Д Е Ж З И Й К Л М Н О П Р С Т У Ф Х Ц Ч Ш Щ Э Ю Я Ё
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9
Выберите необходимое действие:
Меню
Свернуть
Скачать книгу Deverillide viimane saladus

Deverillide viimane saladus

Автор:
Язык: Эстонский
Год издания: 2019 год
1 2 3 4 >>

Читать онлайн «Deverillide viimane saladus»

      Deverillide viimane saladus
Santa Montefiore

Deverillide kroonika kolmanda osa tegevus algab 1939. aastal. Ballinakellys on mõndagi muutunud. Deverilli loss kuulub Bridie Doyle’ile, kellest on saanud krahvinna di Marcantonio. Aga krahvi päritolus on midagi kahtlast ja kuigi Bridie armastab teda jäägitult, tundub mees olevat temast tüdinud.

Kitty on leppinud, et Jack O’Leary läks Ameerikasse, ja ta on harjunud elama Roberti, Florence’i ja JP-ga. Aga siis on Jack korraga tagasi Ballinakellys.

Martha Wallace leiab Iirimaalt oma pärisema asemel JP ja noored armuvad.

Ka teine maailmasõda jätab Deverillidele oma jälje. Celia tuleb tagasi Lõuna-Aafrikast ja tal on ootamatu tulevikuplaan.

Milliseks kujunevad suhted elavate vahel ja mis saab lossi vangistatud vaimudest?

Originaali tiitel:

Santa Montefiore

The Last Secret of the Deverills

Simon & Schuster

2017

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Riina Tobias

Kujundanud Mari Kaljuste

Copyright © Santa Montefiore, 2017

© Tõlge eesti keelde. Tiina Viil, 2019

ISBN 978-9985-3-4576-4

ISBN 978-9985-3-4744-7 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Armastusega kallile onule ja ristiisale Chrisile

Castellum Deverilli est suum regnum

Deverilli loss on tema kuningriik

Maggie O’Leary

Mõned väitsid, et ma olen sündinud samhna ajal, kui Ballinakelly rahvas tähistas pidusöögiga lõikuspüha, teiste teada sündisin ma pärast loojangut ja enne päikesetõusu, kui kurjad paharetid, surmavaimud banshee’d ja haldjad ühinesid surnute hingedega, et pimeduse tundidel elavate hulgas vabalt ringi luusida. Nii või teisiti tuli Maggie O’Leary siia ilma novembrikuu esimesel päeval aastal 1640, kui orgudesse kogunes tihe udu, õhu tegi niiskeks kerge uduvihm ning tuul lõhnas kanarbiku, rohu ja soolase vee järele.

Tol ööl oli O’Leary talus rahutu. Lehmad müügisid ja trampisid sõrgadega, hobused puristasid erutatult ja loopisid lakka. Tintmustad varesed kogunesid elumaja katusele, aga majas tammus Órlagh Ni Laoghaire magamistoas, käed alaseljal, oodates oma kuuenda lapse sündi ärevamalt kui tavaliselt. Ta oli niisama rahutu kui loomadki, oigas ja kannatas sünnitusvalude käes, kuigi esimesed viis last olid saabunud kergesti ja ruttu. Aeg-ajalt heitis ta pilgu aknast välja, otsides idakaarest märke koidukumast. Ta lootis, et laps ootab kõigi pühakute päevani ega sünni nende pimedate ja kummituslike tundide ajal.

Üsna lähedal küla keskel küünis nautisid Órlagh’ lapsed koos ülejäänud külaelanikega pidusööki. Kõigi majade uksed ja aknad olid valla, et lasta nii guulidel kui ka sõbralikel vaimudel vabalt liikuda, ja tuled kolletes olid kustutatud. Väljas soojendas lõkete kuldne hõõgus õhku, mis oli külm nende pahatahtlike olendite kohalolekust, kes pimeduses kaost külvasid.

Siia ilma tulekuks see küll õige öö ei olnud, aga Maggie tuli siiski.

Just enne koitu sünnitas Órlagh pärast ränki valusid terve lapse, kelle kisa rebis augu taevasse ja päästis valla esimese valguskiire. Kuid uue elu sünd tõi kaasa vana elu surma. Órlagh viidi teispoolsusse, aga enne jõudis ta sosistada lapsukesele, keda süles hoidis: „Céad míle fáilte, Peig’” – tuhat korda tere tulemast –, andes niimoodi lapsele nime ja suudlusega ka õnnistuse.

Väikese Maggie ilu oli kummaline ja köitev. Tema juuksed olid mustad kui rongatiib, silmad nõiduslikku rohelist tooni, huuled täidlased ja sensuaalsed ning teadvalt kaardus. Maggie oli mitmelgi moel ebatavaline, aga kõige rohkem eristas teda perest ja teistest külaelanikest tema ebatavaline anne: Maggie nägi nägemusi surnud inimestest, vahel isegi enne, kui nad surnudki olid.

Selle ande tõttu narrisid Maggie vennad ja õde, et ta on nõid, kuni isa ütles neile vaikse ja väriseva häälega, mida nõidadega tehakse. Kohalik preester isa Brennan lõi iga kord risti ette, kui Maggiet nägi, ja üritas sundida teda üles tunnistama, et asjad, mida ta väitis nägevat, on lihtsalt välja mõeldud, et tähelepanu pälvida, ning Ballinakelly inimesed vahtisid tüdrukut hirmunult pärani silmi, uskudes, et ta on nende kummituste mõju all, kes olid kohal tema sünni ajal, ja vanad naised pomisesid: „See laps on siin olnud juba varemgi, see on jumala tõsi.” Isegi Maggie vanaema ütles, et kui ta poleks oma silmaga näinud, kuidas tüdruk Órlagh’ kehast välja libises, arvaks ta, et mingi kuri haldjas on lapse ära vahetanud, et tuua majja õnnetust.

Aga õnnetus tuli niikuinii, ükskõik, kas Maggie oli vahetatud laps või mitte.

Maggie enda meelest polnud midagi ebatavalist selles, et ta nägi surnuid või ennustas surma. Nii palju, kui ta mäletas, oli ta alati näinud asju, mis jäid teiste inimeste tajust väljapoole. Ja ta polnud õel. Tema anne oli jumalast. Nii ta siis põgenes mägedesse, kus sai olla üks kõige looduga. Talle meeldis, tuul juukseid sasimas ja nahk tibutavast vihmast niiske, sammuda üle rohuse maapinna sinna, kus maa lõppes ja meri veeretas liivale helkivaid laineid. Pea kohal tiirutavate kajakate all mässis ta salli ümber õlgade ning vaatas üle vee, märgates vahel kaugel silmapiiril mõne laeva purje ja mõtiskledes, kui suur ja imeline on tema kodurannast kauge maailm. Aga kõrgel kaljudel keset iidset kiviringi, mida tunti Haldjaringi nime all, mängis ta loodusvaimudega, keda keegi teine ei näinud, sest selles maagilises paigas ei kartnud teda keegi, keegi ei mõistnud tema üle kohut ega karistanud teda: seal olid ainult jumal ja see salajane paganliku maailma saladus, mida jumal lubas tal näha kogu selle imelisuses.

Aga kui Maggie sai vanemaks, muutusid vaimud pealetükkivamaks. Nad hakkasid temalt rohkem nõudma. Vaimud väitsid, et neil on sõnumeid, mis tuli mahajäänutele edasi anda. Isa tuletas Maggiele meelde, milline karistus ootab nõiduse eest, vanem õde anus, et ta oleks vait ja vanaema ennustas hukatust, aga hääled ei vaikinud ega jätnud Maggiet rahule. Maggie uskus, et tal on mingi kõrgem eesmärk. Ja et on jumala tahtmine, kui ta saab kergendada surnute süümepiinu. Maggie oli veendunud, et seda teha on tema kohustus.

Ajad olid rasked ja O’Learyd vaesed. Maggie isa ja kolm vanemat venda pidasid talu nagu põlvkondade viisi O’Learysid enne neid, nad valvasid lambaid, kes sõid rohtu nende mereäärsetel maadel, neil armastatud maadel, mis olid mäletamata aegadest nende omad olnud. Aga O’Learyde majas oli vaja toita kaheksa suud ja süüa oli napilt. Lootusetus olukorras andis isa järele ning hakkas tasapisi ja salaja võtma raha kohtumiste eest tema tütrega. Maggie andis edasi teateid, mis tulid tema sõnutsi surnutelt, ja isa võttis raha, et pere saaks süüa. Sõna levis peagi ning hulgakaupa tuli kohale leinavaid ja mures inimesi otsekui väljasirutatud kätega tumedaid hingi, kes otsisid valgust. Need, kes ei saanud raha maksta, tõid kõike, mida said, olgu siis piima, juustu, mune – vahel isegi kana või jänese. Aga levis ka hirm, sest selline anne oli ju ilmselt saatanast, ja Maggie kasvas ainsagi sõbrata, kui linnud ja loomad välja arvata.

Maggie oli üheksa-aastane, kui tuli Oliver Cromwell oma sõjaväega ja vallutas Iirimaa. Maggie vennad ühinesid kuninga pooldajatega ja isegi Maggie oma selgeltnägemise võimetega ei osanud öelda, kas ta näeb neid veel kunagi. Sõda oli julm ja lood Cromwelli jõhkrusest levisid kogu Corki krahvkonnas nagu katk ja nälg, mis sõja kannul üle maa liikusid. Drogheda piiramine ja sellele järgnenud veresaun kirjutati Iirimaa ajalukku tulipunaste veriste tähtedega. Cromwelli sõdurid tapsid tuhandeid mõõgaga ja põletasid need, kes olid põgenenud kirikusse, et leida pelgupaika jumalakojas.

Ballinakellysse jõudsid jutud, et Cromwell ei heida kunagi katoliiklastele armu, isegi kui nad alla annavad. Nii juhtuski, et Maggie isa ühines raevust ja hirmust aetuna mässajatega ja läks mägedesse, et võidelda kõikide vahenditega, mis kätte sattusid. Ta oli vapper ja tugev, aga mis kasu oli tema vaprusest ja jõust Cromwelli hästi relvastatud ja välja õpetatud sõdurite vastu? Kuningas Charles II taganes. Ta jättis oma väed Iirimaale šotlaste armu alla ja kaitse lagunes. Iirlased olid ümber piiratud ja üksi, hüljatud ja reedetud, jäetud mäenõlvadele surema nagu huntide puretud lambad.

Maggie vennad tulid teispoolsusest tema juurde sõnumitega õele ja vanaemale, nad seisid koos teiste vaeste hingedega siia ilma avaneva akna taga ja andsid teada oma surmast tule, mõõga või nuia läbi. Maggie isa suri mägedes, lõhki lõigatud nagu jänes kanarbikus, ja polnud enam kedagi, kes oleks hoolitsenud tema naispere eest. Nad olid tõesti abitud justkui kerjused. Suurem osa nende lammastest oli röövitud. Polnud loota mingit ligimesearmastust, sest sõda oli maa laastanud ja inimesed nälgisid või surid aeglaselt katku. Aga Maggie anne oli alles ja inimesed tulid endiselt tema ukse taha, kaasas see vähene, mis neil veel oli, et saada sõnumeid oma lähedastelt. O’Leary naispere leinas vaikides, nad pidid jääma tugevaks, et olla üksteisele toeks, kurvastusest poleks niikuinii mingit abi olnud ja nende ellujäämine sõltus vastupidavusest.

Siiski polnud kõik kadunud. Maa oli neil alles, nende kallis kaunis mereäärne maatükk. Hoolimata sõja julmusest õilmitses loodus ikka. Mäenõlvadel õitses kanarbik, liblikad lendlesid, linnud siristasid puhkevate erkroheliste lehtedega puudel, soe vihm ja kevadine päikesepaiste tekitasid vikerkaari, mis kõrgusid oru kohal vaimustava lootusemärgina. Tõesti, maa oli neil alles, vähemalt see oli neil olemas.

Aga Barton Deverill, Ballinakelly esimene lord Deverill, võttis selle neilt ära, võttis ära viimase, mis neil oli, ja jättis nad tühjade kätega.

ESIMENE OSA

Esimene peatükk

Dublin, veebruar 1939

Martha Wallace keksles mööda St Stepheni pargis looklevat rada. Ta ei suutnud rahulikult kõndida, lihtsalt ei suutnud. Tema süda oli liiga kerge. See tõstis iga sammu juures keha õhku, nii et ta liikus edasi, justkui hõljuks pilvedel. Proua Goodwin kiirustas talle järele lühikeste energiliste sammudega, pingutades, et mitte maha jääda. „Kallis, mis sa tormad. Otsime parem mõnusa pingi ja istume,” pakkus ta hingeldades.

Martha keeras ringi ja hakkas oma eaka hoidja ees tagurpidi hüplema. „Ma arvan, et mina küll ei saa paigal istuda – mitte minutitki!” Ta naeris ennastunustavalt. „Mõelda vaid – ma tulin siia, et leida ema, aga hoopis kaotasin südame. See on ikka väga imelik, või mis sina arvad?” Martha ameerikalik hääldus oli teravas kontrastis proua Goodwini hakitud briti täishäälikutega. Tüdruku kahvatu iirlasenahk õhetas põskedel õunpunaselt ja kakaokarva silmad särasid elevusest. Ta oli kübara peast võtnud ja seetõttu mängis tuul tema pikkade pruunide juustega. Tuul tegi seda naudinguga, sikutades salke klambrite vahelt välja, andes juustele metsiku ja hooletu väljanägemise. Proua Goodwinil oli enda ees tantsusammul liikuvat seitsmeteistkümneaastast tüdrukut vaadates raske uskuda, et kõigest paari tunni eest oli Martha lahkunud pisarais Meie Taevase Kuninganna kloostrist, kui talle oli öeldud, et tema sünni kohta pole mingeid dokumente ja tema tegeliku ema kohta puuduvad igasugused andmed.

„Ärme nüüd ikka niimoodi hoogu ka satu, Martha-kallis.”

„Goodwin, sa oled korraga nii tõsine. Kui sa tead, siis lihtsalt tead, õigus?”

„Te kohtusite ju vaevalt tund aega tagasi. Ma ütlen lihtsalt, et mõistlik on olla ettevaatlik.”

„Ta on ju nägus, eks? Ma pole nii hea välimusega meest varem näinudki. Sellised lahked silmad. Need on kõige ilusamat halli tooni ja ta vaatas mulle väga pingeliselt otsa. Ma ju ei eksi, kui arvan, et meeldin talle?”

„Muidugi sa meeldid talle, Martha-kullake. Sa oled armas tüdruk. Ta peaks pime olema, kui ta ei näe, kui armas sa oled.”

Martha haaras oma vana hoidja embusse ja üllatas teda sellega nii, et hoidja hakkas naerma. Tüdruku ülevoolavus oli vastupandamatu. „Ja tema naeratus, Goodwin! Tema naeratus!” pahvatas Martha. „Nii üleannetu. Ja sarmikas. Tõesti, ma ei ole vist kunagi näinud kedagi, kellel oleks sedavõrd kütkestav naeratus. Ta on isegi nägusam kui Clark Gable!”

Oma kergenduseks märkas proua Goodwin toeka hobukastani all pinki ja istus ohates, võttes seal kõvasti ruumi enda alla. „Peab ütlema, et mõlemad mehed olid väga viisakad,” märkis ta, mõeldes vaimustusega poisi isale, lord Deverillile. Ta oli meelitatud, et nii kõrgest klassist mees oli kohelnud teda, lihtsat lapsehoidjat, väga viisakalt ja meeldivalt. Proua Goodwin teadis, et mees oli kutsunud nad oma lauda teed jooma poja soovil, kes oli ilmselt Marthast sisse võetud, kuid lord Deverill oli suhtunud proua Goodwinisse suurema lugupidamisega, kui oleks tarvis olnud, ja selle eest oli vana naine äärmiselt tänulik. „Lord Deverill on igas mõttes härrasmees,” lisas ta.

„Ma arvan, et kaotasin südame kohe, kui ta sisse astus,” tunnistas Martha, kes mõtles ainult poisile.

„Tema ei saanud sinult pilku ära. Hea, et isa ohjad oma kätte võttis, muidu poleks sul võib-olla olnudki võimalust temaga tuttavaks saada.”

„Oh, kas ma näen teda veel kunagi?” ohkas Martha käsi väänates.

„Ta ju teab, kus sa peatud, ja kui viivitame Londonisse sõiduga päevakese, võib ta ehk läbi astuda.”

„Ma olen nii elevil, et lihtsalt ei saa paigal olla,” teatas Martha ja plaksutas käsi. „Ma ei taha koju minna. Tahan jäädagi Iirimaale.”

Proua Goodwin naeratas nooruse naiivsuse peale. Kui lihtsana tundus elu esimese armastuse roosas hõõguses. „Ei tahaks sind maa peale tagasi tuua, mu kallis, aga meil on ju ülesanne täita.”
1 2 3 4 >>
Новинки
Свернуть
Популярные книги
Свернуть