А Б В Г Д Е Ж З И Й К Л М Н О П Р С Т У Ф Х Ц Ч Ш Щ Э Ю Я Ё
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9
Выберите необходимое действие:
Меню
Свернуть
Скачать книгу Ameerika. Loss

Ameerika. Loss

Язык: Эстонский
Год издания: 2017 год
1 2 3 4 5 >>

Читать онлайн «Ameerika. Loss»

      Ameerika. Loss
Franz Kafka

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka 1930. aastatel ilmunud kaks sümbolistlikku romaani "Ameerika" ja "Loss" Mati Sirkeli tõlkes.

Mati Sirkel

Ameerika. Loss

AMEERIKA

ESIMENE PEATÜKK

Kütja

Kui kuueteistkümneaastane Karl Roßmann, kelle ta vaesed vanemad Ameerikasse saatsid, sest üks teenijatüdruk oli ta ära võrgutanud ja temalt lapse saanud, juba käiku aeglustaval laeval New Yorgi sadamasse sisse sõitis, nägi ta ammugi silma hakanud Vabaduse jumalanna kuju otsekui järsku heledamaks läinud päikesevalguses. Jumalanna mõõka hoidev käsivars tõusis nagu alles nüüd õhku ja tema ümber puhusid vabad tuuled.

«Nii kõrge!» ütles Karl endamisi, ja nõnda, ehkki ta veel hoopiski maha minekule ei mõelnud, trügis temast möödavooriv ja üha paisuv pakikandjate summ ta vähehaaval reelingu äärde välja.

Üks noormees, kellega ta sõidu ajal põgusalt tuttavaks oli saanud, ütles mööda minnes: «Noh, teil polegi veel isu maale minna?» – «Ma olen ju valmis,» ütles Karl talle vastu naerdes ja tõstis ülemeelikusest oma kohvri õlale, sest ta oli tugev poiss. Aga kui ta niiviisi üle tuttava pea vaatas, kes kergelt keppi viibutades juba teistega koos eemaldus, märkas ta jahmatusega, et ta oli oma vihmavarju alla laeva unustanud. Ta palus kähku tuttaval, kes ei paistnud sellest eriti rõõmustavat, nii lahke olla ja hetkeks tema kohvrit valvata, fikseeris veel pilguga olukorda, et tagasitulekul teed leida, ning tõttas minema. All nägi ta oma kahetsuseks käiku, mis oleks ta teed tublisti lühendanud, esimest korda suletuna, seda vististi seoses kõigi reisijate laevalt lahkumisega, ja ta pidi hädaga otsima treppe, mis aina siia-sinna viisid, läbi käänakuliste koridoride, läbi mahajäetud kirjutuslauaga tühja toa, kuni ta tõesti täielikult ära eksis, sest seda teed oli ta käinud kõigest üks või kaks korda ja ikka suurema seltskonnaga. Kohtamata ühtegi inimest ning kuuldes oma pea kohal pidevalt tuhandete inimjalgade klõbinat ja taamalt nagu hingetõmmet juba seisma pandud masinate viimaseid tiire, hakkas ta oma nõutuses ilma pikemalt mõtlemata taguma vastu ettejuhtuvat väikest ust, mille juures ta ekslemine oli peatunud.

«Uks on ju lahti,» hüüti seest, ja ausalt kergendust tundev Karl avas ukse. «Miks te taote nii pööraselt seda ust?» küsis üks hiigelkasvu mees, kes vaevalt üldse Karli poole vaatas. Ühest laeluugist tuli hämarat, ülal laevas ammu ärapruugitud valgust armetusse kajutisse, kus asusid külg külje kõrval nagu laoruumis voodi, kapp, tugitool ja mees. «Ma eksisin ära,» ütles Karl, «sõidu ajal ei pannudki ma seda eriti tähele, aga see on hirmus suur laev.» – «Jah, see on õige küll,» ütles mees mõningase uhkusega, nokitsedes ise edasi väikese kohvri luku kallal, mida ta mõlema käega ikka ja jälle kinni surus, et riivi klõpsatust kuulda. «Aga tulge ometi sisse!» lisas ta siis, «ega te siis välja seisma ei jää!» – «Ma ehk segan teid?» küsis Karl. «No kuidas te siis segate!» – «Kas te olete sakslane?» küsis Karl veel kindluse mõttes, sest ta oli palju kuulnud neist ohtudest, mis Ameerikas uustulnukaid ähvardasid, eriti iirlaste poolt. «Olen küll, olen küll,» ütles mees. Karl kõhkles ikka veel. Siis haaras mees korraga ukselingi ja tõmbas Karli uksega, mille ta kähku sulges, kajutisse sisse. «Ma ei salli, et koridorist siia sisse vahitakse,» ütles ta, asudes jälle oma kohvri kallale, «igaüks jookseb mööda ja vahib sisse, kes seda kannatab!» – «Aga koridor on ju täitsa tühi,» ütles Karl, kes seisis ebamugavalt litsutuna voodisamba vastu. «Jah, praegu küll,» ütles mees. Praegusest ju ongi jutt, mõtles Karl, selle mehega on raske rääkida. – «Visake voodisse pikali, siis on teil rohkem ruumi,» ütles mees. Karl ronis, nii hästi kui sai, voodisse ja naeris seejuures suure häälega esimese asjatu katse peale end üle voodi hiivata. Aga vaevalt oli ta voodis, kui ta hüüdis: «Jumal hoidku, kohver läks mul täitsa meelest!» – «Kus see siis on?» – «Ülal tekil, üks tuttav hoiab tal silma peal. Mis ta nimi nüüd oligi?» Ja ta võttis salataskust, mille ema oli talle reisi puhuks kuuevoodri vahele õmmelnud, nimekaardi välja. «Butterbaum, Franz Butterbaum.» – «On teil siis seda kohvrit nii vaga vaja?» – «Muidugi on.» – «Jah, aga miks te siis jätsite ta võõra inimese kätte?» – «Ma unustasin oma vihmavarju alla ja jooksin seda tooma, ei tahtnud kohvrit kaasa tassida. Aga siis eksisin veel siin ära.» – «Te olete üksi? Ilma saatjateta?» – «Üksi jah.» Võib-olla peaksin ma selle mehe ligi hoidma, käis Karlil mõte peast läbi, kust ma kohe parema sõbra leian. «Ja nüüd jäite veel kohvristki ilma. Vihmavarjust rääkimata.» Ja mees istus tugitooli, nagu hakkaks Karli lugu talle mõnevõrra huvi pakkuma. «Aga ma usun, et kohver pole veel kadunud.» – «Usu läbi saab õndsaks,» ütles mees ja kratsis kõvasti pead lühikeste, tihedate, tumedate juuste vahelt, «koos sadamapaikadega vahelduvad laeval ka kombed. Hamburgis oleks teie Butterbaum ehk kohvrit valvanud, siin aga on üpris tõenäoline, et kumbagi pole enam.» – «Siis ma pean ju kohe üles vaatama minema,» ütles Karl ja vaatas ringi, kuidas välja saaks. «Jääge paigale,» ütles mees ja tõukas teda ühe käega üsna jõhkralt rindu, tagasi voodisse. «Aga miks?» küsis Karl pahaselt. «Sest sel pole mõtet,» ütles mees, «pisku aja pärast lähen minagi, lähme siis koos. Kohver on kas ära varastatud, ja siis ei aita enam miski, või jättis mees ta sinnapaika ja me leiame ta kergemini üles, kui laev on täiesti tühi. Teie vihmavarju samuti.» – «Kas te tunnete laeva hästi?» küsis Karl umbusklikult ja talle näis, nagu oleks sel muidu veenval arvamusel, et tühjas laevas on tema asju kõige parem üles leida, mingi varjatud konks küljes. «Ma olen ju laevakütja,» ütles mees. «Te olete laevakütja!» hüüdis Karl rõõmsalt, nagu ületaks see kõik ootused, ja vaatas küünarnuki najale tõustes mehele lähemalt otsa. «Just selle kajuti ees, kus me slovakiga magasime, oli luuk, kust võis masinaruumi näha.» – «Jah, seal ma töötasin,» ütles kütja. «Tehnika on mind alati huvitanud,» ütles Karl kindlat mõttekäiku järgides, «ja minust oleks kindlasti kunagi insener saanud, kui ma poleks pidanud Ameerikasse sõitma.» – «Miks te siis sõitma pidite?» – «Ah tühja!» ütles Karl ja heitis käega lüües kogu loo kõrvale. Seejuures vaatas ta kütjale niiviisi naeratades otsa, nagu paluks ta teisel isegi tunnistamata jäänut leebelt mõista. «Küllap sel oma põhjus oli,» ütles kütja, ja polnudki päris selge, kas ta mõtles sellega põhjuse jutustamist nõuda või ära hoida. «Nüüd võiks minust kütjagi saada,» ütles Karl, «mu vanematele on nüüd täiesti ükspuha, mis minust saab.» – «Minu koht jääb vabaks,» ütles kütja, pistis selles kindlas teadmises käed püksitaskusse ja sirutas oma kortsus, nahka meenutavates raudhallides pükstes jalad voodile. Karl pidi seina poole nihkuma. «Te lahkute laevalt?» – «Just nii, täna marsime minema.» – «Miks? Kas teile ei meeldi siin?» – «Jah, asjaolud on sellised, alati ei loe, kas sulle meeldib või ei. Muuseas on teil õigus, ega mulle siin ei meeldi. Vaevalt te mõtlete tõsiselt kütjaks hakata, aga just nii võib see kõige kergemini juhtuda. Mina laidan selle mõtte küll otsustavalt maha. Kui te Euroopas õppida tahtsite, miks siis mitte siin? Ameerika ülikoolid on ju Euroopa omadest võrratult paremad.» – «Võib-olla küll,» ütles Karl, «aga mul pole õppimiseks peaaegu üldse raha. Ma olen küll lugenud ühest mehest, kes päeval äris töötas ja öösel õppis, kuni sai doktoriks ja ma usun, et ka linnapeaks, aga selleks on ju suurt visadust vaja, kas pole? Kardan, et minul see puudub. Pealegi polnud ma kuigi hea õpilane, mul polnud tõesti raske kooliga hüvasti jätta. Ja siin on koolid vahest veelgi rangemad. Ma ei oska ju õieti inglise keeltki. Üldse võetakse siin võõraid kindlasti eelarvamusega vastu.» – «Kas olete seda juba tunda saanud? Noh, see on hea. Siis olete minu mees. Vaadake, me oleme ju saksa laeval, mis kuulub Hamburg – Ameerika liinile, miks ei ole siin siis ainuüksi sakslased? Miks on peamasinist rumeenlane? Schubal on ta nimi. Seda ei saa uskuda. Ja see närukael nöögib meid sakslasi saksa laeval. Ärge arvake,» – tal jäi hing kinni, ta käsi vilksus õhus – , «et ma kurdan kurtmise pärast. Ma tean, et teil pole mõjuvõimu ja olete ise vaene vennike. Aga mis liig, see liig!» Ja ta lõi mitu korda, rusikaga vastu lauda, pööramata seejuures rusikalt pilku. «Ma olen nii paljudel laevadel teeninud» – ja ta vuristas üksteise järel kakskümmend nime nagu üheainsa sõna, Karlil läks kõik segi, – «ma paistsin silma, mind kiideti, ma olin oma kaptenile meeltmööda, mõned aastad olin koguni ühel ja samal kaubapurjekal,» – ta tõusis püsti, nagu oleks see ülim hetk ta elus, – «ja siin, selle kasti peal, kus kõik käib nööri järgi, kus ei nõuta nutti, siin ma ei kõlba kuhugi, siin olen ma ikka Schubalil jalus, olen laiskvorst, väljaviskamist väärt, ja palka saan armu poolest. Kas mõistate seda? Mina mitte.» – «Te ei tohi sellega leppida,» ütles Karl erutatult. Tunne, et ta viibib kõikuval alusel, tundmatu maailmajao rannikul, oli peaaegu kadunud, nii koduselt tundis ta end siin kütja voodis. «Kas olete kapteni juures käinud? Olete katsunud temalt õigust saada?» – «Ah minge, minge parem minema. Ma ei taha teid siia. Te ei kuula, mis ma räägin, ja annate veel mulle nõu. Kuidas ma saan kapteni juurde minna!» Ja väsinult võttis kütja jälle istet ning peitis näo kätesse.

Paremat nõu pole mul talle anda, ütles Karl endamisi. Üldse leidis ta, et õigem oleks olnud kohvrit otsima minna, selle asemel et siin nõu anda, mida ikkagi lihtsalt rumalaks peeti. Kui isa talle selle kohvri päriseks andis, oli ta naljatoonil öelnud: «Kauaks sulle seda!» Ja nüüd oli see truu kohver võib-olla tõesti juba kadunud. Ainsaks lohutuseks oli, et vaevalt isa tema praegusest olukorrast midagi teada võiks, isegi kui ta uurima hakkaks. Laevaselts võiks parasjagu veel seda öelda, et New Yorgini oli Karl kaasas olnud. Aga Karlil oli kahju sellest, et ta polnud kohvris olevaid asju veel suurt pruukinudki, kuigi ta oleks näiteks pidanud juba ammu särki vahetama. Niisiis oli ta vales kohas kokku hoidnud; nüüd, kus ta just oma karjääri algul peaks puhtalt riides olema, tuleb tal musta särgiga välja minna. Muidu poleks kohvri kaotus teab kui hirmus olnud, sest ülikond, mis tal seljas, oli koguni parem kui see teine, mis kohvrisse jäi ja oli tegelikult vaid hädaülikond, nii et ema oli pidanud seda veel vahetult enne ärasõitu paikama. Nüüd meenus talle seegi, et kohvris oli jupp Verona salaamivorsti, mille ema oli talle ekstra-annina kaasa pannud, aga millest ta õige vähe oli jõudnud ära süüa, sest sõidu ajal polnud tal üldse isu ja vahetekil jagatud supist sai talle rohkem kui küllalt. Nüüd oleks küll hea olnud vorsti käepärast võtta, et seda kütjale kinkida. Sest sääraseid inimesi on hõlpus enda poole võita, kui sa neile mõne pisiasja pihku pistad, seda teadis Karl isa käest, kes sigarite jagamisega kõigi nende alamate ametnike poolehoiu võitis, kellega tal tuli äriasjus tegemist teha. Kinkimiseks oli Karlil veel ainult raha, aga seda ei tahtnud ta nüüd, kus ta vahest oli juba kohvrist ilma jäänud, esialgu puutuda. Jälle jõudsid ta mõtted kohvri juurde, ja nüüd ei mõistnud ta tõepoolest, miks ta kogu sõidu kestel oli kohvrit nii hoolsalt valvanud, et see peaaegu ta une maksis, kui ta nüüd sellesama kohvri nii kergesti oli lasknud endalt ära võtta. Ta meenutas neid viit ööd, kus ta lakkamatult oli kahtlustanud temast kahe aseme võrra vasakul lebavat väikest slovakki, et see on tema kohvri kirbule võtnud. Ainult seda see slovakk oligi luuranud, et Karl lõpuks ometi rammetusest silmapilguks tukkuma jääks, nii et tema saaks pika ridvaga, millega ta päevad läbi mängis või harjutas, kohvri enda juurde tõmmata. Päeval nägi slovakk küll ilmsüütu välja, aga vaevalt oli öö käes, kui ta aeg-ajalt oma asemelt üles tõusis ja kurvalt Karli kohvri poole vaatas. Karl võis seda päris selgesti näha, sest ikka süütas keegi siin-seal väljarändajale omase murelikkusega tulukese põlema, kuigi see oli laevakorra järgi keelatud, ja katsus emigratsiooniagentuuride arusaamatuid prospekte lahti mõtestada. Kui läheduses oli säärane tuluke, võis Karl veidi tukastada, aga kui see oli kaugel või kui oli pime, siis pidi ta silmad lahti hoidma. See pingutus oli ta päris ära kurnanud ja nüüd võib-olla veel täiesti kasutu olnud. Peaks ta vaid selle Butterbaumiga veel kusagil kokku juhtuma!

Sel hetkel kaikus kaugelt eemalt senisesse täielikku kajutirahusse kiireid lühikesi lööke, nagu lastejalgade tippimist, mis valjenedes lähemale tuli ja nüüd meeste rahulikuks marssimiseks osutus. Ilmselt sammusid mehed hanereas, nagu see kitsas koridoris loomulik oli, kostis justkui relvade klirinat. Karl, kes pidi äärepealt, end juba voodis välja sirutades, kõigist kohvri- ja slovakimuredest vabanenud unne suikuma, ehmus üles ja müksas kütjat, et lõpuks temagi tähelepanu äratada, sest rongkäik paistis olevat otsaga parajasti ukse juurde jõudnud. «See on laevakapell,» ütles kütja, «nad mängisid ülal ja lähevad nüüd asju pakkima. Nüüd on kõik valmis ja me võime minna. Tulge!» Ta haaras Karlil käest kinni, võttis veel viimasel silmapilgul voodi kohalt seinalt raamitud madonnapildi, toppis selle rinnataskusse, kahmas oma kohvri ja lahkus kiiresti koos Karliga kajutist.

«Nüüd lähen kontorisse ja ütlen neile härradele, mis ma asjast arvan. Siin pole enam ühtki reisijat, pole vaja enam millestki hoolida.» Seda kordas kütja mitmel moel ja tahtis käigu pealt jalaga kõrvale äiates tema teed ületavat rotti surnuks astuda, tõukas selle aga hoopis kiiremini auku, milleni see oli just õigel ajal jõudnud. Kütja oli oma liigutustes üldse aeglane, sest kuigi tal olid pikad jalad, olid need siiski liiga rasked.

Nad läksid ühest köögiosakonnast läbi, kus mõned räpaste põlledega tüdrukud – nad määrisid neid meelega – suurtes tõrtes nõusid pesid. Kütja hõikas ühe Line-nimelise enda juurde, pani talle käe piha ümber ja viis tüdruku, kes end aina koketselt tema käsivarre vastu surus, natuke maad endaga ühes. «Nüüd makstakse palk välja, kas tahad kaasa tulla?» küsis ta. «Miks minul vaeva näha, too mulle parem raha kätte,» vastas tüdruk, lipsas kütja käe alt läbi ja jooksis minema. «Kust sa selle kena poisi välja õngitsesid?» hüüdis ta veel, aga ei oodanudki vastust. Kostis kõigi tüdrukute naeru, kes olid töö katki jätnud.

Nemad aga läksid edasi ja jõudsid ukse juurde, mille kohal oli väikeste kullatud karüatiidide kanda olev ehisviil. Laevakujunduse kohta nägi see üpriski luksuslik välja. Karl märkas, et ta polnud enne siiakanti sattunud, vist oli see sõidu ajal reserveeritud ainult esimese ja teise klassi reisijatele, kuna nüüd, suure puhastuse eel olid vaheuksed eest ära tõstetud. Tõepoolest oligi neile vastu tulnud mehi, kellel oli hari õlal ja kes kütjat tervitasid. Karli pani imestama see tohutu askeldamine, oma vahetekil polnud ta suurt midagi märganud. Piki koridore jooksid siin veel elektrijuhtmed ja ühtaina oli kuulda väikest kellukest.

Kütja koputas aupaklikult uksele, ja kui hüüti «sisse», kutsus ta Karli käeviipega julgesti kaasa tulema. Karl tuligi, kuid jäi uksele seisma. Toa kolme akna taga nägi ta merelaineid ja nende rõõmsat hällimist jälgides hakkas ta süda peksma, nagu polekski ta viis pikka päeva ühtejärge merd näinud. Suured laevad sõitsid risti vastassuundadesse ja andsid lainete survele vaid nii palju järele, kui nende raskus seda lubas. Kui silmi pilutada, näisid need laevad puhtalt oma raskusest õõtsuvat. Mastides lehvisid pikad kitsad lipud, mida sõidukiirus küll sirgu tõmbas, kuid mis siiski veel siia-sinna laperdasid. Küllap olid need sõjalaevad, kust kostis saluut, ühel säärasel parajas kauguses mööduval laeval särasid kahuritorud üksteise teraskestade peegelduses, otsekui hellitatuna kindlast, sujuvast, kuigi mitte horisontaalsest liikumisest. Väikesi laevu ja paate võis, vähemalt uksel seistes, üksnes eemal silmata, kui nad hulgakaupa suurte laevade vahelistesse lõhedesse sisse sõitsid. Kõige selle taga oli aga New York ja vaatas Karli oma pilvelõhkujate saja tuhande aknaga. Jah, selles toas sa teadsid, kus sa oled.

Ümmarguse laua ääres istus kolm härrat, üks oli sinises meremundris laevaohvitser, teised kaks mustas Ameerika univormis sadama-ametnikud. Laual lebas kõrge virn igasuguseid dokumente, millest kõigepealt ohvitser, sulg käes, lennul üle käis, et neid siis kahele teisele ulatada, kes neid kas lugesid, tegid väljavõtteid või panid oma portfelli, kui just üks neist, kes peaaegu lakkamatult tasakesi hambaid kiristas, oma kolleegile midagi protokollimiseks ei dikteerinud.

Akna juures kirjutuslaua taga istus, selg ukse poole, üks väheldast kasvu härra, kes õiendas suurte foliantidega, mis olid laua kohal, tema pea kõrgusel tugeval raamaturiiulil reas. Tema kõrval seisis avatud ja vähemalt esimesel pilgul tühi kassa.

Teine aken oli tühi ja pakkus parimat väljavaadet. Kolmanda lähedal seisid aga kaks poolihääli vestlevat härrat. Üks, kes kandis samuti laevamundrit, nõjatus akna kõrval vastu seina ja mängis mõõgapidemega. Too, kellega ta rääkis, seisis näoga akna poole ja tegi aeg-ajalt, mõne liigutuse puhul nähtavaks osa ordeniterivist teise mehe rinnal. Tema oli erariides ja tal oli peenike bambuskepike, mis selle tõttu, et ta mõlemat kätt puusas pidas, samuti nagu mõõk kehast eemale hoidis.

Karlil polnud palju mahti seda kõike vaadata, sest peagi astus teener nende juurde ja küsis kütjalt säärase pilguga, nagu ei kuuluks tema siia, mida ta tahab. Kütja vastas sama vaikselt, kui talt küsiti, et ta tahab härra ülemkassiiriga kõnelda. Teener lükkas omalt poolt palve käeviipega tagasi, läks aga ometi kikivarvul suures kaares ümber ümmarguse laua foliantidega härra juurde. See härra, nagu võis selgesti näha, lausa tardus teenri sõnade puhul, keeras end aga lõpuks mehe poole, kes temaga kõnelda soovis, ja vehkis siis range keeldumise märgiks nii kütja kui ka kindluse mõttes teenri poole käega. Seepeale tuli teener kütja juurde tagasi ja ütles talle säärasel toonil, nagu usaldaks ta talle midagi: «Kasige jalamaid toast välja!»

Selle vastuse peale vaatas kütja Karli poole alla, nagu oleks Karl tema süda, kellele ta tummalt oma häda kaebab. Pikemalt kaalumata rebis Karl end paigast ja jooksis põiki läbi toa, riivates koguni kergelt ohvitseri tugitooli; teener jooksis küürakil järele, käed haardevalmis, nagu mõnda närilist taga ajades, kuid Karl jõudis esimesena ülemkassiiri laua juurde, mille servast ta kinni võttis juhuks, kui teener peaks katsuma teda minema vedada.

Loomulikult tekkis toas kohe elevus. Laevaohvitser laua ääres oli püsti karanud, sadama-ameti härrad vaatasid rahulikult, kuid põnevusega pealt, mõlemad härrad akna juures olid teineteise kõrvale asunud, teener, kes arvas, et seal, kus juba kõrged härrad huvi ilmutavad, pole enam tema koht, astus tagasi. Ukse juures ootas kütja pingsalt seda momenti, kus tema abi peaks vaja minema. Ja lõpuks tegi ülemkassiir oma tugitoolis suure pöörde paremale.

Salataskust, kõhklemata seda nende inimeste silma all näidata, otsis Karl välja oma reisipassi, mille ta muu esitlemise asemel lahtiselt lauale pani. Ülemkassiir ei paistnud passi oluliseks pidavat, sest ta nipsutas selle kõrvale, mispeale Karl selle jälle taskusse pistis, nagu oleks vastav formaalsus nüüd rahuldavalt täidetud.

«Võtan endale õiguse öelda,» alustas ta siis, «et minu arvates on härra kütjale ülekohut tehtud. Siin on keegi Schubal, kes tal kukil istub. Kütja ise on teeninud paljudel laevadel, ta võib nad teile kõik üles lugeda, ja temaga on täiesti rahule jäädud, ta on hoolas, võtab oma tööd tõsiselt, ja on tõesti arusaamatu, miks ta peaks just siin laeval, kus teenistus pole ju nii üleliia raske nagu näiteks kaubapurjekatel, oma kohustustega halvasti toime tulema. Järelikult võib see ainult laim olla, mis ei lase tal edasi jõuda ja jätab ta tunnustusest ilma, mis muidu päris kindlasti tulemata ei jääks. Mina rääkisin sellest asjast ainult üldiselt, oma erikaebused kannab ta teile ise ette.» Karl oli selle kõnega kõigi härrade poole pöördunud, kuna ju kõik tegelikult ka pealt kuulasid ja kuna tundus palju tõenäolisem, et kõigi peale kokku leidub ikka mõni õiglane mees, kui et see õiglane just ülemkassiir võiks olla. Pealegi oli Karl kavalusest maha vaikinud, et ta kütjat alles nii lühikest aega tundis. Muidu oleks ta aga veel palju paremini rääkinud, kui teda poleks eksitanud bambuskepikesega härra punane nägu, mida ta sealt, kus ta praegu seisis, esimest korda nägi.

«See kõik on sõna-sõnalt tõsi,» ütles kütja veel enne, kui keegi talt seda küsis, isegi veel enne, kui üldse tema poole vaadati. See kütja rutakus oleks olnud suur viga, kui ordenitega härra, kes pidi, nagu Karlile nüüd koitis, igatahes kapten olema, poleks ilmselt juba otsusele jõudnud kütjat ära kuulata. Ta sirutas nimelt käe välja ja hüüdis kütjale: «Tulge siia!» – seda nii kõva häälega, et anna või haamriga pihta. Nüüd olenes kõik kütja käitumisest, sest mis tema asja õigsusse puutus, siis selles Karl ei kahelnud.

Õnneks ilmnes sel puhul, et kütja oli maailmas palju ringi rännanud. Eeskujuliku rahuga rähmas ta kohe oma kohvrikesest paraja peotäie pabereid ja märkmiku, läks nendega nagu endastmõistetavalt, ülemkassiirist väljagi tegemata, kapteni juurde ja laotas oma tõendusmaterjali aknalauale laiali. Ülemkassiiril ei jäänud muud üle kui ise vaevaks võtta ja ligi astuda. «See mees on tuntud iriseja,» ütles ta selgituseks, «ta viibib rohkem kassas kui masinaruumis. Ta on Schubali, selle rahuliku inimese, lausa meeleheitele viinud. No kuulge,» pöördus ta kütja poole, «te lähete oma pealetükkivuses tõesti juba liiale. Kui mitu korda on teid juba palgakassast välja visatud, nagu te oma täielikult ja eranditult õigustamatute nõudmistega kõigiti olete ära teeninud! Kui mitu korda te olete sealt jooksuga peakassasse tulnud! Kui mitu korda on teile heaga öeldud, et teie vahetu ülemus on Schubal, ja ainult temaga tuleb teil kui alluval oma asjad korda ajada! Aga teie tulete nüüd veel siia, kui härra kapten on siin, ei häbene tedagi tülitada, ja teil pole häbi kaasa tuua oma labaste süüdistuste väljaõpetatud hääletoruna seda poisikest, keda ma üldse esimest korda laeval näen!»

Suurivaevu hoidus Karl vahele kargamast. Kuid kaptengi oli mees omal kohal, ta ütles: «Kuulame ta siiski kord ära. Schubal kipub niikuinii ajapikku liiga iseseisvaks minema, millega ma ei taha küll veel midagi teie kasuks öelda.» Viimased sõnad olid määratud kütjale, oli ju loomulik, et kapten ei saanud otsemaid tema eest seisma hakata, aga kõik näis minevat õiget rada. Kütja alustas oma seletusi ja ületas end kohe alguses, tituleerides Schubalit «härraks». Kuidas rõõmustas Karl ülemkassiiri mahajäetud laua ääres, kus ta puhtast heameelest kirjakaalu ikka ja jälle alla vajutas! – Härra Schubal on ülekohtune! Härra Schubal eelistab välismaalasi! Härra Schubal ajas kütja masinaruumist välja ja pani ta klosette puhastama, mis pole ju kindlasti kütja töö! – Korraks kaheldi härra Schubali endagi tubliduses, mis pidi pigem näiline kui tõeline olema. Siinkohal vaatas Karl kõigest väest usaldavalt kaptenile silma, nagu oleks ta tema kolleeg, ainult selleks, et kapten ei laseks end kütja pisut kohmakast väljendusviisist halvas suunas mõjutada. Pikast kõnest ei saadud aga siiski midagi tegelikku teada, ja kui kapten vaataski veel ainiti enda ette, pilgus otsus kütja sedapuhku lõpuni ära kuulata, siis teised härrad läksid juba kannatamatuks, ja enam ei valitsenud kütja hääl ruumi piiramatult, mis andis alust nii mõndagi karta. Esimesena laskis erariides härra oma bambuskepikese käiku ja toksis, küll üsna tasakesi, vastu parketti. Teised härrad heitsid muidugi vahetevahel pilke sinnapoole, sadama-ameti härrad, kellel oli ilmselt kiire, võtsid jälle toimikud kätte ja asusid, kuigi veel mõtetega mujal, neid läbi vaatama, laevaohvitser nihutas oma laua uuesti lähemale ja ülemkassiir, kes arvas, et mäng on võidetud, tõi irooniliselt sügava kergendusohke kuuldavale. Üldiselt maad võtvast hajaliolekust näis olevat puutumata jäänud üksnes teener, kes vägevate võimu alla seatud vaese mehe kannatustest mõnevõrra osa võttis ja Karlile tõsiselt pead noogutas, nagu tahaks ta sel moel midagi seletada.

Kõik see aeg käis akende taga sadamaelu; lame praam, terve mägi vaate peal, mis pidid olema imeosavalt laotud, et nad veerema ei hakanud, sõitis mööda ja tegi toa peaaegu pimedaks. Nöörsirgelt, rooli taga seisva mehe käetõmmete järgi müttas edasi väikesi mootorpaate, mida Karl oleks nüüd võinud põhjalikumalt silmitseda, kui ta oleks mahti saanud. Siin-seal kerkis iseenesest rahutule veepinnale kummalise kujuga ujukeid, millest vesi kohe jälle üle uhas, nii et nad üllatunud pilgu eest kadusid; ookeaniaurikute paadid liikusid ägedalt sõudvate madruste jõul, täis reisijaid, kes istusid, nii nagu nad sinna kokku olid litsutud, vaikselt ja ootusrikkalt paigal, kuigi mõned ei suutnud jätta pead pööramata vahelduvate vaatepiltide poole. Lõputu liikumine, rahutus, mis rahutult loodusjõult abitutele inimestele ja nende tööle üle kandus!

Aga kõik manitses rutule, selgusele, igati täpsele asjaesitusele – ja mida tegi kütja? Ta rääkis end küll higiseks, aknal olevaid pabereid ei suutnud ta enam ammu oma värisevates kätes hoida; igast ilmakaarest tulvas talle meelde kaebusi Schubali peale, millest tema teada igaüks oleks küllaldane olnud, et Schubalit lõplikult maha matta, kuid see, mida ta võis kaptenile ette tuua, oli ühtekokku kõigi nende kurb segasumb. Bambuskepiga härra laskis juba ammu tasakesi lae poole vilet; sadama-ameti härrad pidasid laevaohvitseri tema laua ääres kinni ja polnud seda nägugi, et nad tal kunagi veel minna laseksid; ülemkassiiri hoidis silmanähtavalt vahele astumast ainult kapteni meelerahu; teener ootas valveseisangus iga silmapilk kapteni käsku kütja kohta.

Nüüd ei võinud Karl enam pealtvaatajaks jääda. Niisiis läks ta aeglaselt selle salga poole, aga mõtles käies seda kiiremini, kuidas asjast hästi osavalt kinni hakata. Oli ka tõesti ülim aeg, veel natuke, ja nad mõlemad oleksid võinud üsna kergesti kontorist välja lennata. Kapten võis ju küll hea inimene olla ja pealegi võis tal just praegu, nagu Karlile tundus, olla mingi eriline põhjus õiglase ülemusena esineda, aga lõpuks polnud ta siiski pill, mida oleks võinud lõhki ajada – ja just nii kütja teda kohtles, seda küll ääretult nördinud südame sunnil.

Niisiis ütles Karl kütjale: «Te peate lihtsamalt seletama, selgemini; nii, nagu teie seda teete, ei saa härra kapten asja hinnata. Kas tema siis tunneb kõiki masiniste või jooksupoisse nime- või koguni eesnimepidi, et ta, niipea kui te mõne nime ütlete, kohe teaks, kellest on jutt? Seadke oma kaebused ritta, öelge tähtsamad kõigepealt ja siis järgemisi teised, võib-olla pole siis üldse vajagi enamikust juttu teha. Mulle te esitasite seda asja ikka nii selgesti!» – Kui Ameerikas võib kohvreid varastada, siis võib siin mõnikord ka valetada, mõtles ta vabanduseks.

Oleks sellest ainult abi olnud! Kas ei tulnud see ka juba liiga hilja? Tuttavat häält kuuldes katkestas kütja küll kohe oma jutu, aga ta pilk, mida ähmastasid solvatud meheau, hirmsate mälestuste ja praeguse äärmise hädasoleku pisarad, ei tundnud Karli enam hästi äragi. Kuidas ta oleks saanudki korrapealt – seistes vaikides vaikiva mehe ees, taipas Karl seda nüüd väga hästi – , kuidas ta oleks saanudki korrapealt oma kõneviisi muuta, kui temale tundus, nagu oleks ta kõik, mis öelda oli, ilma vähimatki tunnustust saamata juba ära öelnud ja nagu poleks ta teiselt poolt veel üldse midagi öelnud ja ei või ometi härradelt veelkordset kuulamist nõuda. Ja sellisel momendil tuleb veel Karl, tema ainus poolehoidja, tahab talle häid õpetusi anda, näitab aga selle asemel, et kõik, kõik on kadunud.

Oleksin ma ometi varem tulnud, selle asemel et aknast välja vahtida! ütles Karl endamisi ja laskis kütja ees igasuguse lootuse lõppemise märgiks pea rinnale ja käed külgedele rippu.

Kuid kütja sai sellest valesti aru, küllap ta haistis Karli olekust salajasi etteheiteid, ja hea kavatsusega tal neid peast välja ajada hakkas ta nüüd oma tegude krooniks Karlile vastu vaidlema. Nüüd, kus härrad ümmarguse laua ääres olid ometi juba ammu nördinud kasutust kärast, mis häiris nende tähtsat asjaajamist, kus ülemkassiir leidis pikapeale kapteni kannatuse arusaamatu olevat ja oli valmis koheseks vihapurskeks, kus jälle täiesti oma isandate kilda kuuluv teener mõõtis kütjat metsiku pilguga ja kus bambuskepikesega härra, kelle poole kaptengi aeg-ajalt lahkelt vaatas, võttis lõpuks kütja suhtes juba täiesti tundetult, temast koguni tülpinuna väikese märkmiku taskust ja laskis ilmselt hoopis muude asjadega tegeldes silmadel märkmiku ja Karli vahet käia.

«Ma tean,» ütles Karl, kes nägi vaeva enda vastu pöördunud kütja sõnavalingu tõrjumisega, kellel aga kogu selle vaidlemise käigus oli kütjale veel sõbranaeratuski varuks, «teil on õigus, on, ma pole selles ju kahelnudki.» Kartusest hoope saada oleks ta meelsasti kütja vehklevaid käsi kinni hoidnud või igatahes veel meelsamini ta nurka surunud, et talle tasakesi paari rahustavat sõna kõrva sosistada, mida keegi teine poleks pidanud kuulma. Aga kütjal polnud enam aru ega oidu peas. Nüüd leidis Karl juba sellestki mõttest mingit lohutust, et hädakorral saaks kütja oma meeleheite jõuga kõigist seitsmest siinolevast mehest jagu. Tõsi küll, nagu kirjutuslauale heidetud pilk selgeks tegi, oli seal pult üpris paljude elektrinuppudega, ja üksainus sellele vajutav käsi võis kogu laevatäie koridorides tunglevaid vaenulikke inimesi mässama panna.

Siis astus too ometi nii huvitundmatu bambuskepikesega härra Karli juurde ja küsis mitte liiga valju, kuid kütja kisast siiski selgesti üle kostva häälega: «Mis teie nimi õieti on?» Samal silmapilgul, just nagu oleks keegi ukse taga seda härra märkust oodanud, kostis koputus. Teener vaatas kapteni poole, see noogutas. Siis läks teener ukse juurde ja avas selle. Väljas seisis vanamoelise noorkuuega keskmist kehakasvu mees, välimuse järgi õieti sobimatu masinate juures töötama, ja ometi oli ta – Schubal. Poleks Karl seda kõigi pilgust taibanud, mis väljendas teatavat rahulolu ja millest kaptengi vaba ei olnud, siis oleks ta seda oma kohkumuseks paratamatult näinud kütja olekust, kes käsivarsi pingule tõmmates käed niimoodi rusikasse pigistas, nagu oleks see pigistamine kõige tähtsam tema elus, nii et ta on valmis sellele kõik muu ohvriks tooma. Sellesse pani ta nüüd kogu oma jõu, ka selle, mis teda veel üldse püsti hoidis.

Seal see vaenlane nüüd seisis, vaba ja värske oma pidulikus riietuses, äriraamat kaenla all, tõenäoliselt palgalehed ja kütja töökäsud, ning pilguga kartmatult tunnistades, et ta tahab kõigepealt iga üksiku isiku meeleolu kindlaks teha, vaatas ta üksteise järel kõigile silma. Need seitse olid ka kõik juba tema sõbrad, sest kui kaptenil oligi talle varem mingeid etteheiteid olnud või oli ta neid ehk ainult moepärast nimetanud, siis pärast seda kannatust, mida kütja oli talle valmistanud, ei olnud talle Schubali juures enam miski talumatu. Sellisele mehele nagu kütja oli rangest kohtlemisest veel vähe, ja kui Schubalile oli midagi ette heita, siis ainult seda, et ta polnud aja jooksul kütja vastalisust sedavõrd murda suutnud, et see täna söandas veel kapteni ette ilmuda.

Nüüd võis vahest loota, et kütja ja Schubali silm silma vastu seadmine ei jäta neilegi inimestele mõju avaldamata, mis kõrgema foorumi juuresoluga kaasneb, sest kui Schubal ka hästi teeselda oskas, siis ei tarvitsenud ta hoopiski lõpuni vastu pidada. Piisaks tema halbuse põgusastki välgatusest, et seda härradele nähtavaks teha, selle eest tahtis Karl hoolt kanda. Enam-vähem tundis ta juba üksikute härrade taibukust, nõrkusi, tujusid, ja sellest seisukohast võttes polnud siin veedetud aeg sugugi maha visatud. Oleks ainult kütja paremini enda eest väljas olnud, aga see paistis olevat täiesti võitlusvõimetu. Kui Schubalit oleks tema ees kinni hoitud, küllap ta siis oleks selle vihatud pealuu rusikatega sisse peksnud. Aga selleks, et paari sammu tema poole astuda, polnud ta vist küll võimeline. Miks ei olnud Karl seda nii kergesti aimatavat asja ette aimanud, et lõpuks tuleb Schubal kohale, kui mitte vabal tahtel, siis kapteni kutsel? Miks ei olnud ta siia tulles kütjaga asjalikku sõjaplaani pidanud, selle asemel et nii, nagu nad tegelikult tegid, hullu ettevaatamatusega lihtsalt sinna sisse astuda, kus uks ette jäi? Kas kütja suutis üldse veel rääkida, «jah» ja «ei» ütelda, nagu on vaja ristküsitluse korral, mis neid küll paraku ainult kõige paremal juhul ees ootas? Kütja seisis seal harkisjalu, värisevi põlvi, pea kergelt kuklasse aetud, ja õhk käis lahtisest suust sisse-välja, nagu polekski tal sees enam kopse, mis seda läbi töötaksid.

Karl igatahes tundis ennast tugevamana ja mõtlemisvõimelisemana, kui ta seda kodus iial oli tundnud. Kui ta vanemad teda nüüd näha võiksid, kuidas ta seisab võõral maal tähtsate isikute ees headuse eest, ja kui ta ka pole veel võiduni jõudnud, siis viimaseks vallutuseks on ta täiesti valmis! Kas nad muudaksid oma arvamust tema kohta? Paneksid ta endi vahele istuma ja kiidaksid teda? Vastaksid ükskord, ükskord ometi tema andunud pilgule? Kõhklevad küsimused ja sobimatuim silmapilk nende esitamiseks!

«Ma tulin siia, sest ma arvan, et kütja süüdistab mind mingisugustes alatustes. Üks köögitüdruk ütles mulle, et nägi teda siia tulemas. Härra kapten ja teie kõik, mu härrad, ma olen valmis kummutama kõik süüdistused oma paberitega või vajaduse korral ukse taga seisvate erapooletute ja mõjutamatute tunnistajatega.» Nõnda kõneles Schubal. See oli igatahes selge mehejutt ja kuulajate ilmemuutusest võis arvata, et nad kuulevad üle pika aja kord jälle inimkõnet. Seda nad küll ei märganud, et isegi sel ilusal kõnel olid augud sees. Miks oli esimene asjalik sõna, mis Schubalile pähe tuli, «alatused»? Vist oleks tulnud süüdistustega just siit peale hakata, ja mitte tema rahvuslikest eelarvamustest? Üks köögitüdruk oli näinud kütjat kontorisse tulemas, ja kohe oli Schubalil pilt selge! Eks olnud see süüteadmine, mis ta mõistust teritas! Ja ka tunnistajad oli ta kohe kaasa toonud, neid pealegi erapooletuteks ja mõjutamatuteks nimetades! Pettus, ei midagi muud kui pettus! Ja härrad taluvad seda ning tunnustavad koguni kui õiget käitumist! Miks oli ta köögitüdruku teate ja oma tuleku vahel lasknud kahtlemata hulga aega kaotsi minna? Ei millegi muu pärast, kui et kütja härrad nii ära väsitaks, et need pikapeale kindla otsustusvõime kaotaksid, mida Schubalil ennekõike karta tuli. Kindlasti oli ta juba kaua ukse taga seisnud, ja kas polnud ta alles siis koputanud, kui tolle härra kõrvalise küsimuse tõttu oli loota, et kütja on küps?

Kõik on selge ja vastu oma tahtmist esitas ju Schubalgi asja niimoodi, kuid härradele tuleb seda teisiti näidata, veelgi käegakatsutavamalt Neid tuleb üles raputada. Niisiis, Karl, tee kähku, kasuta vähemalt see aeg ära, enne kui ilmuvad tunnistajad ja kõik nende kisasse upub!

Aga just siis saatis kapten Schubali käeviipega eemale, kes seepeale otsemaid kõrvale astus – sest tema asi näis olevat natukeseks ajaks edasi lükatud – ja teenriga, kes kohe temaga mesti oli löönud, tasast juttu alustas, mille saateks ei puudunud kõrvalpilgud kütja ja Karli poole ning üpris enesekindel žestikulatsioon. Niiviisi näis Schubal oma järgmist kõnet kätte harjutavat.

«Te vist tahtsite noormehelt midagi küsida, härra Jakob?» ütles kapten üldises vaikuses bambuskepikesega härrale.

«Just nimelt,» ütles see, tänades kerge kummardusega tähelepanu eest. Ja küsis siis Karlilt veel kord: «Mis teie nimi õieti oli?»

Karl, kes arvas, et suure peaasja huvides on hea, kui selle vaheseiga kangekaelse küsijaga ruttu kaelast ära saab, vastas lühidalt, ilma seekord passi ette näitamata, nagu ta muidu tegi, sest seda oleks ta pidanud alles otsima hakkama: «Karl Roßmann.»

«Aga,» ütles Jakobiks nimetatu ja astus kõigepealt peaaegu uskumatult naeratades tagasi. Ka kapten, ülemkassiir, laevaohvitser, jah, isegi teener ilmutasid Karli nime kuuldes selgesti ülemäärast imestust. Ainult sadama-ameti härrad ja Schubal jäid ükskõikseks.

«Aga,» kordas härra Jakob ja astus veidi kangel sammul Karli juurde, «siis olen mina ju sinu onu Jakob ja sina oled minu kallis õepoeg. Ma aimasin seda juba tükk aega!» ütles ta kaptenile, enne kui ta Karli kaelustas ja suudles, kes seda kõike tummalt sündida laskis.

«Mis teie nimi on?» küsis Karl, kui ta tundis end vabaks lastavat, väga viisakalt küll, aga ilma igasuguse meeleliigutuseta, sest ta pingutas end ette mõtlema tagajärgi, mis võiksid sellel uuel sündmusel kütja jaoks olla. Esialgu ei osutanud miski sellele, et Schubal võiks asjast kasu lõigata.

«Mõistke oma õnne, noormees,» ütles kapten, arvates, et Karli küsimus haavas härra Jakobi isikuväärikust, kes oli akna alla astunud ilmselt küll selleks, et ta ei peaks teistele oma erutatud nägu näitama, mida ta nüüd veel taskurätikuga tupsutas. «See on senaator Edward Jakob, kes ennast teie onuks tunnistas. Nüüdsest peale ootab teid, küllap vist täiesti vastupidi teie senistele ootustele, hiilgav karjäär. Katsuge sellest aru saada, nii hästi kui see esimesel pilgul õnnestub, ja võtke end kokku!»

«Mul on küll Ameerikas üks onu Jakob,» ütles Karl kaptenile, «aga kui ma õigesti mõistsin, siis on Jakob härra senaatori perekonnanimi?»

«Seda küll,» ütles kapten äraootavalt.

«Noh, aga minu onu Jakob, minu ema vend, on Jakob eesnimepidi, ja tema perekonnanimi peaks muidugi olema sama, mis mu emalgi, kes on sündinud Bendelmayer.»

«Mu härrad!» hüüdis senaator Karli selgituse peale, pöördudes oma puhkepostilt akna all reipalt tagasi. Kõik peale sadama-ametnike puhkesid naerma, mõned justkui liigutatult, mõned läbinähtamatult.

Nii naeruväärne see nüüd küll ei olnud, mida ma ütlesin, mõtles Karl.

«Mu härrad,» kordas senaator, «te võtate vastu minu ja oma tahtmist osa väikesest perekonnastseenist, ja seetõttu ei saa ma jätta teile seletust andmata, sest ma arvan, et ainult härra kapten» – tema nimetamine tõi kaasa vastastikuse kummarduse – «on täielikult informeeritud.»

Nüüd pean ma tõepoolest igat sõna tähele panema, ütles Karl endamisi ja rõõmustas, kui ta kõrvale vaadates märkas, et elu hakkab kütjasse tagasi tulema.

«Kõik need pikad Ameerikas viibitud aastad – sõna «viibitud» ei sobi küll hästi Ameerika kodaniku kohta, kes ma kogu hingest olen – , kõik need pikad aastad elan ma niisiis täiesti lahus oma Euroopa-sugulastest, põhjustel, mis esiteks ei kuulu siia ja mille jutustamine teiseks mõjuks mulle tõesti liiga rängalt. Ma koguni kardan seda silmapilku, kus ma olen ehk sunnitud neist oma kallile õepojale rääkima, mispuhul ei saa kahjuks vältida avameelset kõnelust tema vanematest ja nende suguseltsist.»

Pole kahtlust, see on minu onu, ütles Karl endamisi ja jäi teraselt kuulama, tõenäoliselt on ta lasknud oma nime muuta.

«Minu kalli õepoja vanemad – ütleme otse välja selle sõna, mis seda asja tõesti tähistab, – toimetasid ta lihtsalt kõrvale, nii nagu kass visatakse ukse taha, kui ta vihale ajab. Ma ei taha hoopiski ka seda ilusamaks teha, mida mu õepoeg korda saatis, et teda niiviisi karistati, aga tema süü on säärane, et ainuüksi selle nimetaminegi vabandab teda küllaldaselt.»
1 2 3 4 5 >>